Valgas käib elu ja siin on noori, isegi kui see tuleb üllatusena. Inimesi on vähemaks jäänud, aga eks see ole üldise linnastumise ja väljarände tagajärg. Teenused koonduvad järjest suurlinnadesse ja sellelgi on oma mõju.

Sünnitusosakonna sulgemine mõjutab väga meie elu siin ääremaal. Kui sünnitus/günekoloogiline abi jääb 86 km kaugusele, siis see ei tekita just turvatunnet. Kunagi ei tea ette ei raseduse ega sünnituse kulgu. Mis saab siis, kui on kiirelt abi vaja? Kas laseme naistel ja lastel vigaseks jääda või ära surra, kuna nad ei saanud piisavalt kiirelt abi ja ütleme siis, et loomulik kadu?

Varem käisid lätlannad Valga haiglas sünnitamas, kuna siin on paremad tingimused kui Lätis ja haigla lähemal. Valmierasse on umbes 50 km ja halvem tee. Nüüd mingite maksumuudatuste tõttu nad enam ei tule.

Tegelik probleem seisneb ju selles, et alla 300 sünnituse ei tasu end lihtsalt rahaliselt ära, mitte et töötajad järsku ebakompetentseks muutuvad. Aga kas kõike saab vaadata kui äri? Sündivuse suurendamine peaks olema riigi huvi, kohaliku elu edendamine, mitte välja suretamine! Murekoht on, et ei taheta lahendusi otsidagi, mitte et neid olemas ei oleks.

Lätlannad on alati huvitatud olnud siin sünnitamisest, ainult kui see nende rahakotile üle jõu ei käi. Tartust saaks ka samahästi inimesed siia sünnitama tulla, täpselt sama maa sõita ja nad saaks omale ruumi juurde. Tartus on pidevalt kohtadega probleeme, kuna osakond rahvast nii täis.

Ükski naine ei tahaks ju vabatahtlikult autos sünnitada. Minu pereplaneerimist mõjutab see küll otseselt. Ma pole nõus ennast ja beebit traumeerima, et meid väntsutatakse siin edasi tagasi Tartu vahet ja kuna olen teadlik paljudest ohtudest/riskidest, siis ei ole nõus enda ja beebi elu ohtu seadma.

Kahju, et Eesti väikseid kohti välja tahetakse suretada. Sedasi meie riik küll kestma ei saa jääda…