Ma ei otsustanud jätta last isast ilma — mees ise valis nii. Paraku on nii, et bioloogiline isa, kes on abielus lapse emaga, ei anna veel mingit garantiid, et tegemist on hea perekonna või hea isaga.

Ja vahel juhtubki nii, et laps on tulemas, abielu aga pole (äkki naine oleks tahtnud, aga jäi ootama ettepanekut, mida ei tulnudki) ja mis siis üle jääb. Mina valisin 20 aastat tagasi lapse ja vallasema staatuse ja nüüdseks on mul tubli täiskasvanud tütar, keda mul ei peaks mõne arvates olema, sest mingitel asjaoludel pole ma suutnud ühtegi meest panna endaga abielluma. Ja mis siis? Tulge oma keskaegsest patriarhaadimaailmast välja ja tunnistage, et tänapäeval on võimalik ka ilma abielus olemata täisväärtuslik inimene üles kasvatada.

Minu lapsel on ilmselt vedanud, sest tal on olemas kasuisa ja -õde juba päris väikesest peale.

Elu ei ole nii must-valge, aga lapsi on mul tõesti ainult üks. Võimalik, et ma pole abielu soovijate meeste jaoks piisavalt atraktiivne.