Lugeja: varsti ei julge keegi lemmikloomaga tänavale minna, sest hullud lendavad kohe platsi ja kukuvad hüsteeritsema

 (30)

Lugeja: varsti ei julge keegi lemmikloomaga tänavale minna, sest hullud lendavad kohe platsi ja kukuvad hüsteeritsema
Foto on illustreerivUnsplash.com

Vana tõde, et kõige maitsvam toit on ikka teine eestlane ja alati on kõikide teiste tegevused meil hambus. Pole midagi muutunud — vanasti ei saanud külakogukonnas ühes tänava otsas aevastada ka nii, et teises sellest juba ei räägitaks ja ikka selles stiilis, et aevastuse asemel verine köha kallal on ja ju see ikka sellest öösiti ringihulkumisest tuleb.

Tänapäeval teeb igasuguse häbistamise ja muretsemise ja hüsteeritsemise lihtsamaks (sotsiaal)meedia. Ega ei saa ju tegelikult muretsemist pahaks panna, inimestel on süda õige koha peal, aga miks selle hea südamega peab kaasnema üha lakkav ajupotentsiaali puudus?

Mul on endal sugulane, kes kõigi teiste eest muretseb. Ja kohe nii kangesti, et helistab iga päev kõik sugulased läbi, küsib trivilaalseid küsimusi stiilis, aga mida sa nüüd teed ja kas sa ikka peenrad said rohitud ja mida sa sööd ja kuidas see ja teine asi on. Järgmisele sugulasele räägib kõigepealt kõik eelmiselt kuuldud trivilaalsed uudised ära ja küsitleb seejärel temalt kõik üksikasjad üle. Telefonile vastamata jätta ka ei saa, sest see sugulane on ainus, kes kõiki liidab ja kuigi temast kõigil väga kõrini on, oleks tema esimene, kellelt kuulda, kui keegi haige või surnud on. Jumal tänatud, et see tema maailmapäästmine piirdub vaid perekonnaringiga. Kui sellisele tuleks pähe väljaspool aktiivseks hakata, siis avitagu Taara.

Seotud lood:

Kahjuks leidub iga päeva üha enam hulle, kes looduskaitse enda õlule võtavad, ise loodusest sama palju teades kui vasikas aiaväravast. Juba aastaid ja aastakümneid räägitakse sellest, et loomaaias loomi ei toideta, linnalindudele saia ei anta, see lausa tapab. Kui mitmeid linde ja loomi on viimastel aastatel "heatahtlike muretsejate" pärast surnuks söödetud! Ja see trend aina levib. Peaaegu üle päeva leidub sotsiaalmeedias üleskutseid ühe või teise linnakutsu või –kiisu päästmiseks, levivad lahmivad üldistused, vandenõuteooriad ja iga lemmikloom, kes on hoitud, armastatud ja korraks täiesti turvaliselt poe ette ootama jäetud, võib põhjustada hüsteeria, kõnedelaviini loomakaitsjate numbrile ja kutsuda ligi "õrnhingi", kes vaesele kannatavale loomale maksavorsti söötma hakkavad.

Loe veel

Jah, mõnel puhul on selline hoolitsemine igati asjakohane ja tänu murelikele inimestele on mitmed loomad saanud ära võetud oma ebapädevate või lausa kohutavate omanike käest ning loodetavasti parema elu peale. Aga varsti ei julge keegi üldse oma lemmikuga tänavale minna, sest hullud lendavad kohe platsi ja kukuvad hüsteeritsema. Küll pole õige rihm, küll pole see või teine asi õige. Hea, kui see kõik pelgalt sõimamisega tipneb, aga hüsteerikutel on kombeks hakata iga pardipoja pärast päästenumbritele helistama, mõtlemata, et seetõttu võib mõni päästmist vajav inimene abist ilma jääda.

Loodus toimib omadel viisidel ja lihtsalt lahmimise asemel oleks mõistlik selle viise natuke uurida. Mida enam kaugeneb linnarahvas loodusest, seda lollimaks nad lähevad. Talupojatarkus asendubki aktiivse ja ebavajaliku päästemissiooniga. Ju on kõigi elud nii korras, et midagi enda ja oma lähedaste heaks vaja teha pole.

Äkki loeks loodusraamatuid, vaataks dokumentaale, kuulaks targemate õpetusi ja mõtleks enne hüsteerilist tegutsemist selle vajalikkuse üle järele? Iga puud, põõsast ja täiesti õnnelikku poe ees oma armastavat omanikku ootavat koera pole vaja küll „päästma“ hakata.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare