Lugeja võõravihast: ei ole normaalne, et ma pean oma kodulinnas päise päeva ajal hirmu tundma
Ma ei tea, mis asi see on või kelle huvides, aga see võõraviha ja pagulashirm hakkab ka täiesti tavaliste inimeste igapäevaelu häirima. Ma olen normaalne inimene, ehteestlaslikult mitteusklik, isegi kristallidesse, inglitesse, selgeltnägijatesse ja muusse sellisesse ei usu, kuigi see praegu nii popp on. Ei huvita mind ükski kõrgem jõud ega kummarda mingit radikaalset maailmavaadet. Pigem olen üks neist paljukirutud tolerastidest, kuigi enda meelest lähtun eelkõige arusaamast, et inimesed on võrdsed ja enne vaata ning kuula ja siis otsusta. Muidugi pimesi ohtu ei torma ja pigem olen ettevaatlik, aga ei näe põhjust ka igal pool tonte näha. Ülikoolilinnas elades rõõmustan siiralt iga välistudengi üle ja tunnen hirmu, kuidas neid siin koheldakse. Siiani olen ainult jutte kuulnud, et Tartu on paras natsipealinn ja võõramaalasi ei võeta väljaspool ülikooliringi hästi vastu, aga täna sain natukenegi maitsta, mis tunne on olla võõras. Nimelt läksin õue, ilus õhuke sall mitu korda ümber kaela keeratud, kui järsku hakkas sadama vihma. Vihmavari oli loomulikult koju ununenud ja et mitte päris läbi vettida ning külmetuda, tõmbasin ühe sallikeeru kukla tagant üle pea. Ma olen ka varem sedaviisi end vihma ja tuule eest kaitsnud, see võte on ju tuntud juba vanadest filmidest, kus naised lahtise katusega autoga sõites just sedaviidi oma juukseid koos hoidsid. Siiani pole keegi viltu vaadanud, täna aga küll. Võib-olla meenutas mu välimus tõesti pisut hijabi kandvat mosleminaist, mis siis, et kleit oli igati tänapäevane ja sääred põlvist saadik näha. Ma olen ise ka selline tumedamat verd, pruunide silmade ja juustega, küllap see seletab neid tigedaid pilke, mida ma teenisin. Ei olnud see enam tavaline ehteestlaslik mul-on-halb-päev-ilm-on-kehv-ja-ma-vihkan-inimesi pilk, pigem põrnitseti hoopis teisel levelil. Alguses ma isegi ei pööranud tähelepanu, aga pikapeale hakkas mul hirm ja see ei ole mitte kuidagi aktsepteeritav, et ma peaksin oma kodulinnas päise päeva ajal hirmu tundma. Isegi siis, kui ma oleksingi islamiusku ja päriselt hijabi kannaksin, mitte salli vihmatõkkeks!
Ei ole kuidagi okei, et võõrad (ja ilmselt muidu kenad) vanaprouad bussipeatustes minu möödudes mind vihaselt vahtima jäävad, tagant järele passivad ja omavahel pead kokku panevad. Ei ole kuidagi okei, et tigeda olekuga noormehed tänaval põrnitsevad ja näha on, et nad tahaksid mulle midagi öelda ja küllap ka ütleksid, kui nad oleksid mitmekesi või ilm soosiks pikemat peatumist. Nüüd sain aru oma tuttavast, kes välismaalt sugulasi külastama tuli ja hiljem rääkis, kuidas Tallinnas oli kõik kenasti, aga Tartusse tulles teenis ta oma pearätikuga igal sammul tigedaid pilke. Tahtsin loota, et ta liialdab, aga tundub, et siiski mitte. Kuidas on võimalik, et ühte pealtnäha tolerantsesse ülikoolilinna nii palju kitsarinnalisi inimesi mahub? Kas nad siis polegi viimase 20 aasta jooksul välistudengitega harjunud? Igal semestril tuleb neid ikka igast riigist ja igasugust karva sellest hoolimata, et meie riigil selline halb maine on. Eriti nukker on kuulda, et ülikoolis lausa ülaltpoolt esimesel päeval neid hoiatatakse, et nad oleksid kohalikega ettevaatlikud, sest siin on väga palju inetuid intsidente ette tulnud. Minu kogemus oli vaid äärtpidi aimu saamine, mida peab üle elama inimene, kes on pahaaimamatult tulnud õppima ja kogemusi saama ning keda suisa kividega pillutakse ja valimatult sõimatakse. Kes lasi džinni pudelist välja? Mis ajast on kurjus ja eelarvamused ka muidu leebete ja mõistlike inimeste pärisosa? Edaspidi hakka või vältima igasuguseid peakatteid ja hoia vihmavarju ligi! Hea kas või eemale peletada neid, kes ühel hetkel võivad ütlema hakata, et mu tumedad silmad ja juuksed pole vaatamata valgele nahavärvile ja puhastele tõupaberitele ikkagi päris eestlaslikud ning seega olen võõras ja ohtlik.
