Läksin minagi lahku, sest abielu muutus rutiinseks ja laste pärast ei tasunud ka koos elada. Leidsin esialgu toreda kaaslase, kuid aastate möödudes ilmnes, et ka see ei rahulda mind (ei mõtle seksuaalselt), kuigi mõned aastad alguses olid ideaalilähedased. Vist olen oma kaaslase valikuga ka ummikusse läinud. Nii et tõesti, kõige parem vist siiski üksi elada või kui lapsed, siis nii kaua nendega, kui nad veel sinu juures on. Mina ei viitsi abikaasaga/kaaslasega lihtsalt vegeteerida, et enamikul naistest on mees ja kuidas siis mul pole...

***

Aga mina elan just üksi selleks, et mitte mehega (enam kunagi) koos elada. Aitab! Loomulikult ka mitte naisega, selleks meeldivad mulle mehed liiga palju. Aga kui oled kord oma vabaduse taas kord kätte saanud, siis vabatahtlikult seda enam käest ei anna. Materdage nüüd mind, isekat ja egoisti, mina sellepärast ei muutu! Õnneks ka lapsed juba iseseisvad ja elavad eraldi.

***

Elan üksi ja olen õppinud õnnelik ka nii olema. Elus on palju muud, kui lapsed ja paarisuhted. Ma tean väga hästi, kellega ma tahaks oma elu jagada, aga ma pole teda veel leidnud ja kui ma teda kohtaks, siis ma tunneks ta kohe ära. Loomulikult ei tee selleks meeleheitlikke pingutusi, sest sellised asjad kas juhtuvad või mitte. Kui seda ei juhtu kunagi, siis sellest pole midagi, ei lase ennast sellest muserdada:) Elu on ilus.