Lugejakiri: isekast vaatepunktist on elu lasteta palju lihtsam ja odavam, saab realiseerida oma soove ja unistusi, ilma et peaks kellegagi arvestama

Üha enam räägitakse sellest, et paljud tänapäeva naised ei soovi emaks saada. On kirjutatud mitmeid nähtust analüüsivaid artikleid ja püütud selgitada. Kui osa ühiskonnast tunneb, et lõpuks ometi räägitakse ka nende häälel ja julgevad seetõttu tunnistada enda soovimatust lapsi saada, siis teisele poolele ühiskonnast on avameelsus tekitanud võõristus- ja õudustunde ning väga sõnakalt kantakse maha need naised, kellel puudub bioloogiline tung emaks saada.

Ühiskond on kõigest hoolimata sügavalt patriarhaalne ning lastetu naine tundub osade (peamiselt meeste) jaoks suisa ühiskonnavaenulik, kõrvaldamist vajav kahjulik element või arvatakse, et see on ainult mingi naise faas, mis mõjutamise ning ajaga möödub, sest iga naise soov ja kohustus on lapsi sünnitada. Ka minu tutvusringkonnas on antud teemad kõne all olnud ning järgnev arutelu on rajatud mitmete meeste ja naiste arvamusele, nimesid nimetamata ja kellelegi tsitaate omistamata.

Kaasaegne inimene ei vaja lapsi enam selles mõttes, mis varasemal ajal. Kui talupojaühiskond vajas töökäsi, siis tänapäeva mehhaniseeritud ühiskonnas ja paljude valdkondade hääbumise tõttu neidsamu töökäsi nii massiliselt juurde ei ole tarvis. Taluperenaiselt ei küsinud keegi, kas ta ka tegelikult lapsi soovib, tal ei olnud valikut. Ta isegi ei osanud unistada, et teisiti saaks eksisteerida. Elu tollases ühiskonnas nägi ette, et lapsed riburadapidi ka sünnivad ning tööeani kestnutele leidus igaühele taluelus rakendus. Lapsed olid loomulik asjade käik, paratamatus, mis nagunii peab olema ja tulema. Küsimata, kas vanemad selleks valmis on või soovivad. Tänapäeval räägitakse sellest, et lapsi on tarvis pensionifondiks, kuid kui inimene ei loodagi pensionini elada või loob iseendale pensionifondi, siis ei tunne ta vajadust sellise lisatagatise järele. Kuna vanade ja haigete eest hoolitsevad (raha olemasolul) teatud asutused, laskumata siinkohal küsimusse, kui kvaliteetne või meeldiv selline hoolitsus on, siis ei ole lapsi justnagu tarviski muuks, kui selle hooldekodu eest maksmiseks. Täisealisel ja töövõimelisel inimesel on enda töö läbi riie seljas, söök kõhus, katus pea kohal ja lisatööjõudu laste näol ei ole praktilisest vaatepunktist tarvis. Laps on siiski raharöövel, mitte juurdetooja. Samuti võtab ta aega ja emotsioone ning vastu pakkuda tundub aegajalt nii vähe olevat. Milleks siis lapsi saada?

Isekast vaatepunktist on elu lasteta palju lihtsam ja odavam, saab realiseerida oma soove ja unistusi, ilma et peaks kellegagi arvestama. Kui oled terve lapsepõlve pidanud kompromisse looma ja kellegi soovide järgi käituma, tundub täiskasvanuna oma ellu sukeldudes imeline mitte kedagi kuulata ja enda elu elada. Reisida, poole ööni filme vaadata või teistega sotsialiseeruda. Ei ole tarvis muretseda kindla elu- või töökoha pärast, sest ei ole kedagi, kelle pärast peaks vastutama. Selline vabadus tundub ju ahvatlev, eks ole. Siis on kerged tulema mõtted, kas üldse peakski teisiti elama. Laps on vastutus, eluagne. Kas ma olen selleks valmis? Kas üldse on millekski tarvis end vabatahtlikult sellise vastutusega siduda? Laps ei ole palunud siia ilma sündida. Lapsevanema poolt on egoistlik ja isegi hoolimatu uus inimene siia ilma tuua, kannatama ja planeeti kurnama. Sest maailm on niigi ülerahvastatud ja sellest vaatepunktist lähtudes on iga sündiv laps pigem kuritegu maailma vastu, mitte õnnistus. Kui inimesi on vaja riigi jaoks, siis neid inimesi riikidesse jagub ka meie panusest hoolimata. Olgu, me räägime palju rahvuse hääbumisest ja sellest, et kui näiteks eestlased kodumaale lapsi juurde ei sünnita, siis tulevad inimesed mujalt, kes sama ruumi täidavad, sest loodus tühja kohta ei salli. Aga miks on üldse tarvis üht rahvust nii hirmsasti säilitada? Miks on üks rahvas olulisem kui mõni teine? Inimkond läheb edasi ja maailm hukka samamoodi, elagu sellel maalapil mis rahvusest inimesed tahes.

Kui jätta kõrvale filosoofilised ja maailmavaatelised küsimused, siis üks küsimus lapsesaamissoove lahates on alati hirm. Nii mehed kui naised tunnistavad, et neil on hirm nii suure elumuutuse ees. Mitte ainult selles mõttes, kas nad on valmis, kas neist saavad asjalikud vanemad, kas nad tulevad majanduslikult ja emotsionaalselt toime ja kas nende suhe elab selle uue muutuse üle, vaid ka hirmu selle ees, et laps sünnib puudega või muutmatute empaatiapuudujääkidega, nii et temast tuleb psühhopaat, halb inimene, mõrvar. Võib-olla mulle ei meeldi see inimene, kes meile sünnib? Võib-olla meis ei ole midagi ühist, aga ma olen sunnitud teda armastama ja tema eest hoolitsema?

Tunnistagem, et lapsevanemad kõlavad tihti nagu Stockholmi sündroomi all kannatajad — „oh, lapsega on nii raske, aga temast on palju rõõmu, ma ei vahetaks seda millegi muu vastu.” Kahetsus ja puuduse tundmine oma vabast elust on loomulik ja igaühel meist on aeg-ajalt oma lastest kõrini ning tahaks vaba olla. Süütunne selliste tunnete puhul on aga ränk ning taolisi mõtteid julge tunnistada kellelegi, isegi mitte iseendale. „Kuidas ma tohin viriseda? Mul on terve ja tubli laps. Kuidas ma saan vahepeal tunda, et ma vihkan teda? Ma ju armastan! Mõelda, paljud ei saagi lapsi, kuigi tahavad.” Fakt on see, et (väike)lapse kasvatamine on raske ja vahepeal pendeldadki mustade tunnete ja õrnuse vahel. Fakt on see, et vahepeal tahaksid karjudes minema joosta, aga mitte väga kaugele, sest oled siiski emotsionaalset nabanööri pidi teise inimese küljes kinni. Pole ime, et paljud naised ei soovi end vabatahtlikult taolisse vangalsse asetada.

„Aga lapsed toovad ju nii palju rõõmu!” Selliste argumentidega lapsi mitte saada soovijaid mõjutada püüdjad ei arvesta sellega, et võib-olla nende teiste inimeste jaoks tuleb rõõm ka kusagilt mujalt. Iseenda seest. Reisimisest. Raamatutest. Vabadusest. Nad ei vaja teisi inimesi ja oma armastuse kanaldamist ühte sängi nii palju, kui need, kes kogu oma tähelepanu ja soovid lapsele suunavad. Inimesed on erinevad, me ei peagi samamoodi tundma ja mõtlema. Ja tegelikult ei tea meist keegi, kas me oleme lapse saamiseks valmis ja mida see endast kujutab. Selleks ei saa valmis olla, olemata seda kogenud. Ja kogeda ei saa seda kuidagi asendusena, vendasid-õdesid-tuttavate lapsi hoides. Enda lapsega seotud tunded ja kogemused on hoopis midagi muud. Lastetud ei heida lastega inimestele nende valikuid ette, sama ei peaks tegema ka vastupidises olukorras. Me kõik hüppame lastesaamise mõttes vette tundmatus kohas.

Kõige teravamalt tunduvad olevat naise lastesaamissoovide teemalistest aruteludest puudutatud matšomehed. Sõltumata sellest, kas nad ise tahavad isad olla või kuidas nad oma järglaste eest hoolitsevad. Arvamused meeste seas jagunevad laias laastus kaheks — naise soovimatus lapsi saada on absoluutne suhtelõpp või loodetakse, et see on ainult faas ja naise meelt õnnestub muuta. Vähemuses on need mehed, kes ütlevad, et nad jääksid oma naisega kõigest hoolimata ja ta austab kallima soove. Noorena suhtesse astudes ei ole lapseküsimuses enamiku jaoks meist niiehknaa õhus, me ei otsi endale kaaslapsevanemat. Me ei tea ju sageli isegi, mida otsime, läheme niisama vooluga kaasa. Ühel hetkel avastades, et teie maailmavaated ei kattu, on võimalus lahku minna. Kui mõnikord elus on tundunud, et otsus last saada või mitte saada on nii keeruline ja lihtsam oleks kogemata rasedaks jääda, siis tegelikkuses komplitseerib see võib-olla mitte nii tugevat ja läbiproovitud suhet kõvasti. Lähevad laiali ka kaua koos püsinud ja murdmatuna näivad liidud, sest elumuutus on niivõrd suur. See teadmine ainult lisab hirmu lapsesaamise ees.

See arutelu ei ütle, et saage või ärge saage lapsi. Oluline on püüda mõista teiste inimeste otsuste tagamaid ja mitte mõista hukka. Igaühe õnn ei ole lastes. Otsus lapsi saada on inimelu mõistes kesksemaid ja raskemaid ning see peaks olema vaba valik. Elu on üsna keeruline nagunii.