Lugejakiri: millal mehed ükskord taipavad, et kui nad valivad pere asemel töö, valib naine lõpuks teise mehe?

 (84)
Lugejakiri: millal mehed ükskord taipavad, et kui nad valivad pere asemel töö, valib naine lõpuks teise mehe?
Photo by Christin Hume on Unsplash

Lugeja tuletab enne vabariigi aastapäeva meelde, mis hoiab peret koos.

Olen olukorras, kus langen ilmselt peagi kogu suguvõsa, eriti mehe suguvõsa, viha alla. Ostsin endale salaja uue korteri, raha olen selleks pikalt kogunud ja vaim on valmis — ma jätan oma mehe ja laste isa maha. Miks? Sest teda ei ole minu jaoks olemas.

Mis kasu on minul naise ja emana mehest, kes läheb tööle hommikul kell 8 ja jõuab koju õhtul kell 8 selleks, et kodus meilidele vastamist või Exceli-tabeli koostamist jätkata? Mis kasu on mu lastel isast, kes on pidevalt kas tööl või kodus tööl või siis liiga väsinud, et teda ei tohi segada?

Alati on vastuargumendiks see, et aga kes siis raha teenib, et peret üleval pidada. No kuulge, me elame siiski tänapäevas, mitte 17ndal sajandil. Tõsi on, et mees teenib raha, aga mina teenin ka ja kusjuures mitte vähem kui tema. Nii et see argument lendab kohe aknast välja. Tema panus pereellu ka rahaliselt on minimaalne või siis selline, millest ilma jäämine minult tükki küljest ära ei võta. Tema maksab hetkel ainult ühist pangalaenu ja oma autoliisingut. Poes käin mina, lastele riideid ostan mina, kommunaalkulusid tasun mina, auto on mul enda oma jne. Ta annab mulle raha, kui ma küsin, aga ise vabatahtlikult ei kuluta meie peale, sest ta ei tule selle pealegi ja teiseks ei ole tal ka aega, et pärast tööd toidupoest läbi tulla või lastega nädalavahetusel jalatseid ostma minna.

Seotud lood:

Töö, töö ja töö…olen mõelnud, et kas meie lastega oleme süüdi selles, et ta niimoodi ennast töösse matab. Võib-olla tõesti käibki pereelu inimesele üle jõu ja tabelid on palju huvitavamad kui laste jõulupeod. Aga mina tahan enda kõrvale inimest, kellega saaks rääkida ka muust peale töö või selle, kui raske on tööl. Mina naisena võiks ka endale vahepeal saada lubada naiselike nõrkushetki, hetkel mul see võimalus puudub.

Siis veel öeldakse kindlasti, et õel naine, kuidas ei hooli oma mehest, tal praegu raske. On jah, juba ammu on raske. Mina olen kindlalt veendunud selles, et kui elu on liiga raske, tuleb võtta midagi ette selleks, et ei oleks nii raske. Teisi töid, kus ei pea ennast haigeks tõmblema, on sada tuhat. Vali neist üks. Aga tema ei vali, sest talle meeldib. No kui meeldib nii väga, et unustab poegade olemasolu ja naise, kes teda kodus ootab, siis jah, ei olegi midagi teha. Miks kunagi ei ole üldsuse arvates mees õel, kes naise ja lapsed omapäi jätab ja oma elu tööle pühendab? Miks sel juhul alati veeretatakse süü naise kaela, et küllap on õel ja vastik mutt ja teeb koduse elu põrguks?

Millal mehed ükskord taipavad, et kui nemad valivad töö, siis naine valib teise mehe? Ja see EI OLE naise süü. Ma tõesti keeldun süüd enda peale võtmast, sest mina olen püünud olla toeks nii palju kui suudan, aga ühel hetkel lihtsalt kannatus saab otsa. Tahan enda kõrvale meest ja oma lastele kedagi, kes näitaks, kuidas kala püüda, puude otsa onni ehitada ja viiks neid jalgrattamatkadele. Mina tahan kellegagi suhelda, seksida (sest töönarkomaanist mees ju ei saa sellega hakkama) ja elu nautida, mitte kodus diivanil ootamisest ja igavusest halliks minna.

Sai pikk jutt, aga ehk mõni mees võtab siit endale mingigi teadmise kaasa. Minu sooviks oleks, et see teadmine oleks see, et ei piisa ainult sellest, et mehel on rahakott taskus, millega ta on võimeline pere üleval pidama. Naine ei taha raha, naine tahab enda kõrvale MEEST, sõpra, kaaslast.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare