„Sa ei ole kunagi proovinud? Seda juttu räägi oma vanaemale,“ ütles hiljuti üks sõbranna, kui mainisin, et pole kanepitki teinud. Olen üldiselt seltskondlik inimene. Nädalavahetustel käin pidudel ning tarvitan ka alkoholi. Kuid narkootikumid on minu jaoks tabu. Päris ausalt kohe. Kuskil peab piiri tõmbama. Olen ise kantseldanud tuttavaid, kes mõne meelemürgiga liiale läinud. Taaruvad ringi ja moodustavad lalisedes lauseid, mida mõistab ehk vaid samas olekus inimene. Järgmise päeva pohmelli kohta kostavad, et see on hullem kui kõik alkoholi pruukimise järgsed päevad kokku. Ei kõla just väga ahvatlevalt…

Mulle endale lihtsalt ei istu. See ei tähenda, et ma jookseks ringi ja üritaks teisi võõrutada. Narkootikumid pole sunniviisilised, igaühe vaba valik. Kui tahad nii oma raha ja tervise matta, aga palun. Ei jookse ma ka kaarega minema, kui tuttavate seltskonnas keegi kanepit tõmbab. Vaba valik, ega mina seda ju tegema pea. Samas olen imestusega kohanud, et sestap suhtutakse kohati minusse kummaliselt.

Kord üks tegelane isegi lajatas: “Sa ei salli jah? Kui kuskile kaebama lähed, siis…” Taolist ähvardust ma tõsiselt ei võtnud, kuid imestama pani siiski. Mis siis on tänapäeval need ühiskonna normid. Kas noorte hulgas levib tõesti suhtumine, et kui teatud meelemürke ei tee, siis oled nii-öelda out, mitte vastupidi?