Lustakas lugejakiri: kuidas ma oma mehe kodustasin

 (17)
Lustakas lugejakiri: kuidas ma oma mehe kodustasin
Photo by Caique Silva on Unsplash

Täna naersin endamisi, et see vastab tõele — mida ei mäleta, seda pole olnud! See võib olla lihtsalt üks naljakas fraas kui ka täiesti tõele vastav väide. Miks ma seda ütlen? Selle pärast, et täna meenutas mulle Facebook ühte sündmust, mida nähes ei suutnud ma absoluutselt meenutada, millal ja millistel asjaoludel võisin ma olla just nende inimestega koos ja miks just seal. Võttis pool päeva aega mõistmaks, et ma ei mäleta seda ja see tundub kummaline, sest seda polegi olnud!

Kuidas nii, te küsite? Küsimustele küll ei vastata küsimusega, aga seekord ma teen seda — kas te olete teinud kunagi midagi täiesti arulagedat, et tähelepanu saada inimeselt, kellesse oled lootusetult, täiesti ülepeakaela armunud? Nii, et silme eest võib mustaks minna? On olnud selline tunne, et teda nähes kukud maha ja suredki ära, sest emotsioonid ja tunded löövad “laksti” peapeal kokku ja süda puperdab nii, et ka kõik teised kuulevad seda? Mul on nii olnud ja ma mäletan, et mul läks teda nähes isegi süda pahaks. Mis on üsna kummaline reaktsioon, kui näed inimest, kes sulle ju tegelikult väga meeldib.

Aga. Olin mina siis oma tulevaste laste isasse värskelt armunud ja ei teadnud mida ette võtta, kui ta minuga ühendust ei võtnud. See tundus terve igavik, kui ta polnud mulle pool päeva ainsatki sms-i saatnud. Ma olin kohe täiesti veendunud, et ma ei meeldi talle enam. Et ma olen ebahuvitav, peale minu on tal veel nii palju ilusaid sõbrannasid ja tal on lihtsalt nii tore ja sisutihe elu, et ma ei tule talle lihtsalt meelde. Mida siis teha? Algas meeleheitlik mäng. Mõni ütleb kindlasti, et see on haiglane ja ma isegi nõustuks, sest kui ma oleksin tol hetkel taga ajanud meest, kes tegelikult minu vastu absoluutselt huvi ei tunne, oleks olnud see tõepoolest haiglane kinnisidee. Ma kulutasin kõik oma päevad ja ööd sellele, et mõelda, kuidas end huvitavamaks teha. Niisiis ma rääkisin talle pidevalt, kus ja kellega oli käinud, kus piljardit mänginud (ma pole kunagi piljardit mänginud) ja kuidas mulle meeldib suusatamine ja loen õhtuti raamatut. Tegelikuses ma vihkan talve, rääkimata suusatamisest. Raamatut pole juba terve sajandi kätte võtnud.

Seotud lood:

Olin alati tal kannul, kui ta end läbi Facebooki mõnele üritusele “attendis” ja juhtusin tihti samadele pidudele. Ja tegin usaldusväärsete sõbrannadega kokkuleppeid, et “oleme täna kinos” ning tuli check in Coca-Cola Plazasse, nii et silm ka ei pilkunud. Hiljem siis võidurõõmutsesin, kui ta tuli uurima, et “kuidas film oli?”.

Imestan, mida kõike sai tol perioodil välja mõeldud ja ette võetud. Mis siin salata, päris halb oli niimoodi valetada ja rääkida kaasa teemadel, millest mul tegelikult väga head ettekujutust polnud. Aga strateegia pidas vett ja ma kodustasin ta. Nüüd tuleb ainult hoolitseda selle eest, et putku ei saaks ja seni hästi hoitud saladused sama hästi hoitud saaks. Kõik need olid ju siiski hea eesmärgi nimel. Ja tõenäoliselt peab ka see paika, et tegelikult võtavad ja valivad naised omale mehe siiski ise välja. Meestele on jäetud vaid arvamus, et nemad võtsid naise, sest see teeb nende egole pika pai.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare