Maaelus pettunud naine: Eestis on võimalik vaid linnas hästi elada
Tean seda omast käest, kuna kümmekond aastat tagasi mõtlesin sinisilmselt, et tahan end siduda maakohaga. Pärisin vanavanemate talu ning abikaasaga mõtlesime, et rajame sinna korraliku väiketööstuse. Väike lihakari, kõrvalt hakkame ehk ka piimatooteid tootma. 2005. aastal tundus, et raha on rohkem kui küll. Pangad andsid heldelt laenu ja kokkuostuhinnad trügisid üles. Paraku on sinisilmus küll ajutiselt tore, aga see pole jätkusuutlik. Ühel hetkel sai hurraast pigem ahastus, me küll üritasime, aga konkurents oli tihe ning näiteks suurtootjad ei taha ikka kokkuostuhinda normaalsel tasemel hoida. Kadunud on ka kultuur, kus maakohas ostavad kõik inimesed söögikraami otse väiketootjatelt. Ei, ikka minnakse lähimasse linna suurde toidupoodi. Sealsete hindadega ei suuda väiketootja iial konkureerida.
Müüsime talu maha ja kolisime linna
Masu ajal võlad muudkui kasvasid ning pank allahindlust ei teinud. Lõputult ei saa maksupuhkust võtta ja lõpuks müüsime oma talu võileivahinnaga maha. Võlad said peaaegu klaaritud, aga rahakotis ulus tuul. Üürisime abikaasaga Tallinnas väikese korteri ja hakkasime tööd otsima. Ma töötasin alguses hambad ristis müüjana. Kõrgharitud naisena tundus see mulle alguses piinlikuna, aga ühel hetkel sain aru, et raha tuleb hinnata ja töö on töö. Kolleegid olid väga toredad ja mul hakkas hoopis piinlik siis, kui nägin, kuidas üksi kodus nelja last kasvatav naine ei vingu töö ja palga pärast. Mis mul selle kõrval targutada.
Nüüd on masu ammu möödas ja oleme Tallinnas elanud viis aastat. Mees on ühes ehitusfirmas projektijuht, ma ühes riigiametis ametnik. Õnneks on mu töö põllumajandusega kaudselt seotud, aga näen ka, et ega riik suurt midagi ei tee, et maainimeste olukorda parandada. Vahepeal jookseb meediast läbi, et saabuvad suured rahalaevad, aga need tulevad ju Euroopa Liidust. Riik investeerib pigem küberkaitsesse ja tont teab millesse veel. Maaelu peab kulgema oma üksildast rada pidi. Ka oma kolleegide põhjal näen, et nad ei saagi maaelu üksikasju mõista. Kui oled linnas kasvanud, siis piirdub kogemus sellega, et käid suvel mõnel maalaadal ja jõllitad siis üksisilmi, et kuidas küll need inimesed maal hakkama saavad. Nii saavadki, et kerivad käised üles, ärkavad enne kukke ja koitu ning rabavad nii, et veri ninast väljas. Paraku nii rikkaks ei saa. Austan oma vanemaid, kes siiani maal vastu peavad, aga see on nende ainuke reaalsus. Nad on nii üles kasvanud ja vaid selles keskkonnas olnud. Mina noore inimesena ei saanud maal hakkama.
Eputada tahetakse, aga toetada mitte
Poliitikutel on alati hea öelda, et ega nad saa maainimestel käest kinni hoida, igaüks peab ikka ise pingutama. Tore jutt küll, aga samas tahavad poliitikudki välismaal reklaamida meie uhked omatooteid ja kilgata, et küll oleme edumeelsed nii ITs kui põllumajanduses. On ju isegi terve september nimetatud riiklikult Eesti toidu kuuks. Paraku on igal asjal oma hind. Lihtne maainimene ei oota, et riik elektri- ja küttearved kinni maksaks, aga veidi toetust on ikka vaja, et investeerida uutesse seadmetesse, karja kasvatada jne.
Tunnistan ausalt, ise maal elanud, võin öelda, et praegu on tõesti Eestis võimalik hästi elada vaid linnas. Maal oled kui keset asustamata metsa, kus saad loota vaid enda peale ja su saatus ei lähe kellelgi korda. Kui vähegi rajalt eksid, kukud soomülkasse, kust enam välja ei tulegi.
