Maakodu omanike suurim hirm: "Me sõidame korra läbi, me ei tee teile tüli, ainult grillime natuke!"
Ise elan ka nn. looduslikult kaunis kohas suures majas, suur niidetud õue ja aed koos erinevate aiasaadustega. Naabrid ka kaugel.
Maal elava inimesena on mul alati väga palju asju teha oma elamises. Kuid tavaline asi oli see, et keegi helistab ja küsib, kas ma olen kodus? Jah peale kosteti: “Väga hea, me oleme perega varsti sinu juures, teeme väikse grilli jne.” Et ärgu ma lasku ennast segada, nemad toimetavad omaette. Vahepeal saabus küllasaabunutele veel omakorda rahvast külla. Ja siis hakkas pihta: kuule, sul seda või teist on (sool, pipar, noad, kahvlid, taldrikud, potid-pannid, grillsütt, tomateid-kurke jne). Jookse sinna tänna, et nende vajadusi rahuldada. Nende lapse ja koerad silkavad ning kaabivad õues ringi. Pärast tükk tegu, et muru jälle siledaks ja kivivabaks saada. Nojah, koer paar korvpalli ka mänguhoos katki hammustanud. Lapsed koos emmedega marjade ja õunte kallal rüüsteretkedel käinud. Siis leiavad külalised, et mul kapp jooke täis. Pistavad paar tükki pintslisse, lubavad tagasi tuua. Ükskord toodigi aga … kõik läks kohe neil endal kõrist alla.
Paar aastat on olnud oluliselt rahulikum. Nüüd mul sedamoodi, et kes tahab niisama sooja ilmaga külla tulla, peab esmalt tööd tegema. Mul nimekiri pikk ja tegevust kõigile pereliikmetele.
