"Mees haaras mul kahe käega kaelast. Kui ärkasin, lamasin põrandal, tüüp kõrval nutmas: “Vaata, mida sa minuga teed…”"
Perevägivald on teema, mis on tuttav suuremale osale Naisteka lugejatest kui meile meeldiks mõelda. Selle tunnistuseks on nii eilne artikkel: Lugeja perevägivallast: mu õde oli aastaid abikaasa jaoks peksukott, aga keegi ei märganud. Isegi mina ei teadnud kui selle kommentaarid, kus jagatakse meiega veelgi räigeid lugusid... ja meie avaldame neid, sest oleme veendunud, et mida rohkem sellest teemast räägitakse, seda rohkem on naistel julgust abi otsida ja sellest kohutavast olukorrast pääseda.
Suvi2013a:
Ka mina olen olnud vägivalla ohver oma eksi poolt. Meie tülid algasid alkoholiprobleemidest. Mina käisin tööl täiskohaga ja tema istus vaid kodus. Palgapäev mul oli, siis nõuti, et ma käiks poes ja tooksin õlut. Korduvalt sain kõrvakiile ja lükati pikali ja solvati. Lõpuks võtsin julguse kokku ja lahkusin tema juurest sellisel hetkel, kui teda kodus polnud. Õnneks oli mul vähe asju ja sain kiirelt minema.
Aga see terror jätkus ka peale lahkumist. Ta hakkas kirjutama mu vennale, õepojale jne, et ma kahetsen, et nii ära läksin ja palju muud. Lõpuks andsin ametliku käigu..
Peale seda on vaikus temast olnud. Ja 2014a juba leidsin uue armastuse ja kolisin ära. 2017a saime ka lapse. Tahtsin öelda seda, et lihtsalt peab sellises olukorras julguse kokku võtma ja põgenema selliselt uppuvalt laevalt.
Kannatanu:
Olles läinud lahku vägivaldsest mehest, tean, et see pole kerge ega kiire protsess. Aga abi sain küll igalt poolt, kõigepealt tuleb avaldus politsesse teha. Kahjuks ei aita keegi, kui keegi ei tea aidata. Paraku kardetakse avaldust teha, sest mees lubab ära tappa. Mind ka lubati. Tegin. Siis järgnes igapäevane ähvardamine, ei julgenud puidki õuest tuua, ilma et nuga taskus ei kannaks, isegi magasin, nuga padja all. Füüsiline terror on alati koos psüühilise terroriga, see ongi võti, miks ohver kardab. Ja mitte ainult naist ei ähvardata, isegi oma lapsi võidakse ähvardada. See on nagu vangistus, tunne, et peadki eluaeg üle õla vaatama jääma.
Ja siis lapsepeksuteemade juures vadratakse, kui normaalsed inimesed kasvavad nendest, kes lapsepõlves regulaarselt peksa saavad… minu mees sai ka oma purjus isalt kühvlisse ja siis abielu lõpus üritas hiljem purjuspäi mind kägistada (laste ees!) ja 4-aastast last “karistas” nii et veri uriinis. Vägivald sünnitab vägivalda. Mida kauem laps vägivalda näeb/talub, seda suurem võimalus, et ta hakkab seda normiks pidama. Kohe politseisse. Naine, kes sellist asja talub, kui peres lapsed, muutub laste ees kaaskurjategijaks. Kõrvaltvaatajad peaksid teavitama lastekaitset, kui naine ise oma laste heaolule mõelda ei suuda.
Lugu:
Lugu tõi teravalt meelde ammuse olukorra kui mina, noor ema, elasin oma kahe väikese lapsega abikaasast eraldi, sest ta elas oma armukese juures… juba pool aastat. Laste juures aeg-ajalt käis. Kord kui ta tuli, oli pisut ebasobiv aeg — üks laps vannis, teine lõunaund magamas, nii otsustasin seda hetke kasutada omavaheliste suhete klaarimiseks. Pakkusin kohvi, istusime köögis ja ütlesin ära, et mina sellise elukorraldusega rahul pole, tahaks eluga edasi minna ja palun lahutame ära.
See õel pilk mis mind tabas… “sa ei taha lahutust“ sisises tema “sa ei taha…” järgmine hetk haaras kaelast kinni ja hakkas kägistama. Mäletan et haarasin kahe tema käest käega kinni ja… pimedus… kui ärkasin, lamasin põrandal, tüüp kõrval nutmas “vaata, mida sa minuga teed…” See hetk lõi selgeks — lahutasime kolme kuuga, ähvardasin politseisse minna, rääkisin sellest loost tema emale ja õele. Sain lahti, aga napilt.
Kui sinul on kodus sarnane olukord ja vajad abi, vaata kõigepealt Ohvriabi lehele või helista politseisse!
