Meeslugeja: elu koos naisalkohoolikuga on õuduste tipp

 (88)

Meeslugeja: elu koos naisalkohoolikuga on õuduste tipp
Photo by Ilya Yakover on Unsplash

Kes meist ei teaks isiklikult mõnda perekonda, kus mees on alkohoolik ja ülejäänud pereliikmed selle tõttu kannatavad. Ent vähe räägitakse sellest, kui olukord on risti vastupidi — naine joob ja mees üritab hambad ristis olukorda muuta. Delfi Naistekale rääkis oma loo Andre (tekst on Naisteka toimetuse poolt toimetatud).

Möödunud pühapäeval mõtlesin, et ma suren — lihtsalt ei jaksa enam ja kõik. Mul oli vaimne pohmell, sest ma lihtsalt ei jõua. Ei, ma ise polnud pidutsemisega liiale läinud, aga seda tegi mu elukaaslane Liina. Ma ei tea, kus ta laupäeval käis. Ütles eelmisel õhtul, et kolleegidega istumine. Jõudis koju kell kuus hommikul. Ta ei leidnud vooditki üles ja magas diivanil. Hommikul haises kui meremees, kes mitu ööpäeva rummi kõrist alla kallanud. Tuikus ringi ja oli veel purjus. Hiljem tulid kõik faasid — kaineks saamine, peavalu, värinad, kassiahastus.

See on tema puhul nii tavaline. Olime rääkinud, et läheks pühapäeval kinno, aga nii see jäi. Sellised nädalavahetused on meil kogu aeg. Õigem oleks vist öelda, et terved nädalad. Ta joob üksi, joob seltskonnas. Ta on vabakutseline tõlkija ja saab oma tööd teha kodukontorist, eks praegu on asjad veel joonel.

Alkohoolik, keda peetakse seltskonna hingeks

Lugesin kuskilt, et naised ei suuda oma joodikutest mehi maha jätta vastutustunde ja sõltuvuse pärast. Vastupidises olukorras on samamoodi. Ma ju armastan teda, ma ju hoolin — õigustusi jätkub.

Loe veel

Seotud lood:

Ma nimetaks teatud liiki alkohoolikuid seltskondlikeks alkohoolikuteks. Nad suudavad vähemasti alguses varjata, et neil üldse midagi viga. Näed tuttavate ringis, siis nad on üliaktiivsed ja sõbralikud. Sina ei näe kõrvalt seda, kuidas nad kodus patja nutavad, peale joovad ja kiruvad, et nende pisikeses maailmas on kõik valesti.

Liinaga oli samamoodi, saime tuttavaks ühiste sõprade kaudu ja ta tundus igatpidi ideaalne — vaimukas, ilus, seltskondlik. Ma ei sülita ka ise pitsi, ikka oli mõnus restoranis või baaris käia, pidutseda ja juua. Ma ei saanud arugi, aga tegelikult jõi ta minustki alati rohkem. Ma ignoreerisin seda, et ta sai minuga kokku, endal selge vint sees. Hiljem olen aru saanud, et tal ongi rutiin, et enne, kui mõnele suuremale üritusele läheb, kummutab kodus pool pudelit veini alla. Seltskonnaürituseks võivad olla isegi katsikud või mõne raamatu esitlus raamatupoes.

Ma olen alati arvanud, et pohmellist saab üle, kui kannatad selle päeva ära, jood keefiri ja ahastad, et ei joo enam kunagi. Liina ahastab küll, aga siis võtab peale. Üritan temaga sellest rääkida, aga see ei vii kuskile. Ta süüdistab, et mina olengi tema hädades süüdi.

Sõbranna ei näe mingit probleemi

Vestlesin avameelselt ühe Liina sõbrannaga, aga tema ei saanud probleemist aru. Ütles, et me kõik ju joome, selles pole midagi imestada. Ta ei uskunud, et Liina kogused on liiga suured. Nagu ütlesin: seltskondlik jooja. Pealiskaudsel vaatlusel arvaks, et kõik igati korras. Alkohoolikud pole vaid viimased parmud, kel katustki pea kohal pole ja kes odekolonni luristavad.

Otustasin hiljuti, et tõstan käed üles ja aitab. Jätan ta maha ning lähen eluga edasi. Sõnades on see lihtne, aga päriselt mitte. Siiani pole suutnud seda sammu astuda, aga ilmselt ühel hetkel mu kannatus katkeb.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare