Ma olen üldiselt selline mees, kellele meeldib naisi n-ö kätel kanda. Kui naisesse armunud olen, siis mulle tõesti meeldib teda hellitada, talle lilli tuua, igasuguseid asju kinkida, hommikukohvi voodisse viia. Ja ma ei ole mingi suss mees ega tee seda sellepärast, et naine käsib, vaid tõesti mulle meeldib vaadata naise rõõmsat ja üllatunud nägu, kui ma neid asju teen.

Paraku ei mõju liigne hoolitsemine naistele hästi. Elu on mulle õpetanud, et kui neid liiga palju hellitada, siis muutuvad nad laisaks ja ülbeks ja hakkavad järjest rohkem kingitusi ootama. Lõpuks pole neil enam millestki küllalt ja naine muutub vinguvaks ja rahutuks ning mul lähevad kogu selle jama peale lõpuks endal tunded üle.

Mul läks neli suhet aega, et aru saada, mis naistega toimuma hakkab, kui neile kõik ette-taha ära teha ja neid muudkui üllatada. Järsku taipasin, et ma olen kohe suhte alguses liiga hoolitsev ja naine hakkab seda enesestmõistetavaks pidama. Arusaadav, et kui talle hiljem tundub, et ma hoolitsen vähem, siis arvab ta, et ma ei armasta teda enam või ei taha piisavalt koos olla või on mul koguni hoopis keegi teine silmapiiril.

Oma praegust suhet, mis on nüüdseks kestnud veidi üle poole aasta, alustasin ma hoopis teise taktikaga. Olin alguses veidi eemalolev, ei toonud kohtingule minnes isegi lilli, mida tavaliselt alati teinud olin ja alguses “unustasin” vahepeal kolm päeva helistada. Mida kauem olime koos olnud, seda tähelepanelikumaks muutusin ja nüüd olen juba peaaegu sama hoolitsevaks muutunud kui eelmiste naistega olin kohe suhte alguses. Naine on väga õnnelik — alguses ma talle nii hoolitsevat muljet ei jätnud, nii et ta ei võta seda enesestmõistetavalt ja üllatub alati, kui ma midagi tema heaks teen. Ja pingutab ka ise, et minu eest hoolitseda ja üllatusi teha.

Võib-olla teie, naised, juba teadsite seda kõike, mida ma just kirjutasin, aga usun, et paljud mehed küll ei tea, nii et ehk aitab minu kogemus mõnel mehel oma käitumist muuta ja paremaid suhteid luua.