Mehe ultimaatum oma kallimale: pead valima, mina või sigaretid — mõlemat ei saa!
Panime Andero mõtted kirja:
2014. aasta suvel ütlesin ühele tüdrukule otse, et kui ta suitsetamist ei jäta, siis pikka pidu meil pole. Kaua ma piinlen tema umbses korteris, kus isegi kokkamise ajal tükib rohkem ninna suitsuhais. Tema diivan on kui švamm, mis aastate jooksul kõik suitsuhaisu endale sisse imenud. Riin oli selle tüdruku nimi ja ta korrutas mulle, et toas ta suitsu ei tee. Kuigi olen veendunud, et kui mind lähedal polnud, akna all ikka tõmbas. Ükski suitsetaja ilmselt ei mõista ka seda, kui vastumeelne võib olla mittesuitsetajal teda kaissu võtta. Siin ei aita isegi dušš ega lõhnaõli. Ikka tunned seda mõru haisu. Ütlesingi talle konkreetselt, et aitab küll! Mina ei suitseta ja ma ei taha olla koos inimesega, kes pidevalt minu asemel hoopis suitsu peale mõtleb. Kord sai tal pubis sigaretipakk tühjaks. Sealt uut pakki osta ei saanud ja oi kui närviline ta oli. Mina rääkisin talle ideest sõita Saaremaale puhkama, tema hõõrus närviliselt siidriklaasi. Aga minu konkreetse sõnavõtu peale mahajätmisest, võttis ta veidi aega ja saatis mu siis pikalt. Ikka igavene jutt, kuidas ta mind armastab, aga pean teda võtma sellisena, kui ta on.
Tõsiselt? Kas tänapäeval on siis suitsetamine põnev hobi või iseloomuomadus. Vihastasin nii väga, et lahkuminek ei olnudki eriti valus.
Kanakari tormab suitsuruumi
Ma ei liialda, öeldes, et väga paljud naised suitsetavad. Näen seda ka tööl. Mõni mees vahel loivab suitsuruumi, aga osad naised käivad seal praktiliselt iga poole tunni tagant. Kui hommikune koosolek lõppeb, siis tormatakse sinna karjakaupa. Olen kuulnud küll, et põhielu käib suitsuruumis, aga ma ei viitsiks vist oma riideid nii tihti pesta, et suudaks suitsetamisega kaasneva suitsuhaisuga leppida. Kolleeg Risto siiski viitsis, talle meeldis üks naiskolleeg nii väga, et kannatlikult käis iga päev selle naisega suitsuruumis. Tegi ise ka vahel mõne suitsu, hakkas köhima ja jõi pärast mitu klaasi vett järjest. Tsirkus Barcelona.
Isa andis suitsetamise pärast rihma
Minu peres on suitsetamine samuti au sees. Vanem õde tossab kui korsten, aga räägib, et tal on nii raske elu, et suitsetamine aitab. Korra isegi uhkeldas, et vähemasti ta ei joo nagu tema sõbrannad, vaid maandab pingeid suitsetamisega. Mu ema ei suitseta, aga isa on vist suitsetanud oma 40 aastat järjest. Ikka varasest noorusest saati. 16aastasena jäin talle suitsetamisega vahele — naabripoisiga katsetasime, kuna arvasime, et oleme siis tüdrukute silmis ägedamad. Isa karjus ja andis mulle rihma. Ma olin väga vihane, sest 16aastasena rihma saada on väga alandav. Ma ei saanud aru, kuidas saab isa mind karistada, kui on ise vana suitsumees. Nüüd mõistan, et ilmselt tegi õigesti. Suitsumeest minust ei saanud ega saa. Tahaks kõigile naistele soovitada, et ärge hakake suitsetama. Te pole nii atraktiivsed, vaid rikute vaid oma tervist ja jätate endast matsliku mulje.
