Eile õhtul oli tuli telerist üks järjekordne Hollywoodi sitcom, mille pealkirjagi hetkel ei mäleta, kuid seal oli väga meeleolukas ja äratundmismomenti pakkuv igapäevasituatsioon, millega olen mina küll väga hästi tuttav ning ilmselt ei ole see võõras ka paljudele teistele.

Situatsioon siis järgmine  — kodus läheb katki üks lamp. Lamp, mille valguses naine õhtuti oma raamatuid luges ja heegeldas.  Naine palub mehel lamp korda teha või vähemalt välja selgitada, mis lambil viga on, ehk peab poodi tagasi viima või uue ostma. Mees lubab, et teeb seda kindlasti, aga mitte nüüd ja kohe, sest praegu on hirmus kiire. Ning sätib end mugavalt teleka ette diivanile. Naine mõtleb — hästi, täna on juba poed kinni ja mees on väsinud, ehk homme vaatab.  Edasi ma enam vaadata ei jõudnud, kuid kirjeldan edasi, kuidas üks üsna samasugune situatsioon meie peres edasi läks.

Homme on mehel taas ,,kiire” ning aega lambi parandamiseks ta ei leia. Naine on juba  kärsitum, küsib, kas ta viib siis ise lambi spetsialisti juurde, sest lihtne pirnivahetus, mida naine juba proovis, ei aidanud. Mees kinnitab veelkord, et teeb kohe ära, kui aega saab, ning klõpsib telekapulti edasi. Naine usub ja loodab, et tema kuldsete kätega mees, kelle käes mingi väikese lambi parandamine on käkitegu, selle asja tõepoolest kiiresti ära teeb.

Kolmandal ja neljandalgi õhtul kordub sama, kuid viiendal õhtul tuleb mees koju ja imestab — lamp töötab.  Kas läks ise tööle? Ei? Kuidas siis??? ,,Ma helistasin oma elektrikust klassivennale, kes selle asja kahe minutiga korda ajas,” ütleb naine rahulikult ning heegeldustööd käest panemata.

Mees vihastab nii pööraselt, et viskab näpu otsas kõlkunud koti õllepurkidega nurka, marsib sõnagi lausumata uksest välja ega räägi naisega terve järgmise päeva.

Lõpuks, pärast maitsvat õhtusööki, pobiseb mees midagi mokaotsast. Naine ei saa hästi aru, palub korrata ja mees pärib ärritunult: ,,Oli sul tõesti vaja sellele klassivennale helistada?! Ma ju ütlesin, et ma teen ära…!”

Pisiasi, et naine oli kuus korda palunud mehel see väike tühine lamp korda teha, mille parandamine võttis klassivennal aega vähem kui kaks minutit ega poleks ka mehele endale suuremat peavalu ega ajakulu valmistanud, oli mehe täiesti ununenud või ei pidanud ta seda vajalikuks meenutada.

Ehk siis lõpuks jäi naine pererahu rikkumises ja mehe au riivamises süüdi.

Mäletan hästi, kuidas sõbranna rääkis samasugusest olukorrast oma elukaaslasega. Neil olid
probleemiks katkiste jalgadega köögitoolid, mille parandamist mees samuti nii kaua edasi lükkas, kuni sõbranna suure viha ja tahtejõuga ise ära parandas.  Mille peale mees nii hullusti solvus, et kolm õhtut järjest diivanil magas ning vihjas igal võimalikul juhul sellele, et ta polegi enam mees majas, teda polegi ju millekski vaja ning sõbranna saab ju kõigega ise nagunii suurepäraselt hakkama.

Ja siis nad räägivad, et naised on nõrgem sugupool…

No küll oleks tore, kui mõni mees võtaks vaevaks selgitada, millest selline jabur jäärapäisus, naise palvete eiramine ja hilisem lapsik solvumine tingitud on.  Mina tõesti aru ei saa.