Meie ei olnud ju sellised...
Kas mina suudan kasvatada enda lapsest ühe mõistliku ja korraliku täiskasvanud inimese ilma, et mul tuleks seista silmitsi tõsiste probleemiga nagu narkootikumid, alkoholi tarbimine ja muud teismeeaga seonduvad aktuaalsed teemad? Paljud seda ei suuda või ei oska.
Tihti õhtuti trennist koju jalutades tuleb mul mööda kõndida kambast noorukitest, kes lihtsalt keset tänavat seisavad ja aega surnuks löövad, selle asemel, et aega kasulikult kuskil huviringis või trennis mööda saata. Mind huvitab, kas ka nende teismeliste vanemad on kursis, kus nende lapsed viibivad, on neile ehk valeinfot jagatud või ei tunne nad lihtsalt huvi?
Noored mehehakatised imevad tänaval uhkelt sigaretti ning nende keelepruuk koosneb häirivalt palju ebatsensuursetest väljenditest. Tüdrukute näolappe katab paks meigikord ja vaatamata jahedale ilmale üritavad nad alati seksikad välja näha. Millega muidu põhjendada poolpaljast kõhtu ja nabani jakikesi? Päris tihti ripub nende lühikeste jakkide ja madal püksivärvli vahelt välja ka mõnus burgerivolt.
Hiljuti pidin minestusest pikali kukkuma, kui juhtusin saadet nägema briti teismelistest tüdrukutest, kes polnud 13-aastaselt rahul enda välimusega ning plaanisid juba selles vanuses operatsiooni suurendamaks oma rinnapartiid. Tule taevas appi! 13-aastaselt olin mina küll suht pesulaud ja rinnapartii arenes mul lõplikult välja alles 20-ndate alguses, aga tundub, et mõnedel lapsevanematel olid vist rinnad juba 13-aastaselt c-korvis ja seega ei oska ka oma lastele kuidagi selgeks teha, et selles vanuses on vara mõelda enda partii suurendamise peale.
Eks me kõik ole ju olnud noored või endiselt oleme, aga noortel ja noortel on kindlasti vahe ja mida aega edasi, seda vähem saame me aru peale kasvavatest uutest põlvkondadest. Vaadates noorukeid, kes tihti Viru keskuse ees ja ümber tšillivad, küsisin ma sõbrannalt kord, kas meiegi omal ajal sellised pubekad olime. Minu rõõmuks vastas tema, et oleme küll teismelised olnud, aga kindlasti ei olnud meie sellised nagu tänapäeval.
Tõepoolest, mäletan aegu, kui olin 14. Lõpetasin põhikooli ja mind oli ees ootamas uus ning huvitav keskkooliaeg. Aeg, mille lõppedes pidid meist saama kord iseseisvad inimesed. 14-aastaselt polnud ma veel kedagi korralikult suudelnud, rääkimata sellest, et keegi oleks tol ajal kellegagi avalikult käinud või intiimsuhtes olnud. Jah, meil olid kooli ajal ka oma peod, kus kogunesime nädalavahetusel klassiõe poole ja tõesti, me jõime ka paar süütut kokteili, aga keegi meist ei läinud avalikult tänavale taidlema ja keegi ei tarbinud sigarette, rääkimata narkootikumidest.
Pärast põhikooli kolisin suure veenmise peale ka kodust välja ja hakkasin koos klassiõega kohalikus väikelinnas korterit üürima. Suur rutt oli suureks saada ja oma elu elada. Pean tunnistama,et mu ema oli ka suht usaldav ja tõesti ei kontrollinud iga mu käiku ning uurinud, mis ja kus ma olin, ent hoiatas mind, et kui millegi rumalaga hakkama saan, siis olen kodus tagasi. Muidugi tuleb tunnistada, et eks on erinevus, kas nooruk kasvab üles mõnes väikelinnas või pealinnas, ent tänapäeval ikka alla 18-aastast iseseisvalt kuhugi elama ei lubaks.
Mina kindlasti ei taha, et minu lapsest kasvab ühel päeval nooruk, kes nurga taga salaja suitsu tõmbab, alkoholi ja narkootikume tarbib ning niisama mõttetult aega surnuks lööb või siis koju tulles teatab, et on rase ning vaja aborti teha. Kuidas aga kasvatada last siis nii, et ta ei satuks pahandustesse ning temast saaks ühel heal päeval intelligentne, mõistlik ning heade kommetega täiskasvanu? Kas suunata laps varakult erinevatesse trennidesse, et tal polekski vaba aega õhtul mööda tänavaid hängida või siis kaubelda temaga nagu turul ja iga kord, kui laps sõna kuulab, premeerida teda millegagi?
Siinkohal ei väida ma,et premeerimine on välistatud, aga ainult õigetel põhjustel ehk kui laps on teinud midagi hästi või midagi saavutanud, siis muidugi on ta väärt premeerimist. Kui aga on tegu mõne lihtsa kodutööga, nagu enda toa koristamine või prügiämbri välja viimine, ei pea ju last millegagi meelitama. Lapsed harjuvad sellega kergesti ja tulevikus lihtsalt ei tee nad midagi ilma kasu lõikamata.
Isiklikult eelistan seda, et mu lapse koolist vaba aeg kuluks millelegi kasulikule ja temast võib-olla tulevikus andekas sportlane, muusik või mõne muu ala tegelane saab. Eks see, milliseks kasvab laps, ole kõik vanematest sõltuv ja minu puhul siis minust endast, sest lapsed käituvad täpselt nii, nagu vanemad on neid õpetanud ja kasvatanud. Tänapäeva noorus on ka selline, nagu ta on, just tänu vanemate vabakasvatusele, kus juba väikesele lapsele on lubatud kõike, mida tahetakse. Peaasi, et laps ei nutaks.
Head lapsed kasvavad vitsata, aga mitte vanemate tähelepanu ja hooleta. Seega hooligem enda lastest ja leidkem aega nendega tegeleda ning neile õpetada seda, mida teie vanemad õpetasid teile. Ainult nii saame uhked olla uue peale kasvava generatsiooni üle.
