Haljala alles ärkas, kui meie juba kultuurimaja ees olime. Esimesed, kes saabusid, olid kultuurimaja juhataja ja helitehnik. Ütlesid, et maailma parandada neil täna plaanis pole, aga et tublid talgulised ilma presidendi kõneta alustama ei peaks, tulid nad meid tehniliselt toetama. Suur aitäh neile selle eest!

Kell 9.15 olime suureks vastuvõtuks valmis. Oleks võinud kolmveerand tundi kauem magada, mõtlesime meie, kes me juba kell 7.15 hakkasime Tallinnast sõitma ning läksime õue päikest ja vaikust nautima. Õue kostis Jaan Tätte laul: “Keda kutsusin need jätsid tulemata, kelle unustasid aegsalt olid platsis…“
Aega oli veel pool tundi. Ühtegi inimest väljas ei olnud, mitte ühtegi.

Aga siis saabus auto, millest väljusid mees ja naine. Naisel oli suur kott kaasas. Hiljem selgus, et see on äsja ahjust võetud singipirukas. Nurga tagant ilmus üks noormees, kõndis käed taskus meie poole. Kohe tuli teinegi. Ja siis veel üks. Ja kaks tüdrukut autoga. Ja vee üks paar… Ei tea, kust nad järsku ilmusid! Üksteise järel, eri suundadest, vaikselt, kuid sihikindlalt. Viisakad, teretasid ja naeratasid veidi häbelikult. Üks pööras tagasi. Mis nüüd, mõtlesime meie, kas ei julgenud jääda? Aga suureks üllatuseks ilmus ta veerand tunni pärast tagasi — sõbraga. Juuksed olid sõbral väga sassis, silmad veel unised. Tema volbriöö lõppes ilmselt alles paar tundi tagasi, kuid ta ju lubas talgutele tulla… Hea, et sõber üles ajas. Mõnus, et inimesed nii kohusetundlikud on. Tema osavõtt oli meile tähtis ja ta ilmselt teadis seda. Mõttetalgud algasid.

Kui sissejuhatus oli tehtud, tutvustusring läbitud ja reeglid seletatud, siis asusime põhiasja juurde — küsimuste püstitamisele. Kuidas tagada võrdsed võimalused hariduses? Kuidas muuta haridus noortele atraktiivsemaks? Kuidas olla õnnelik? Kuidas vähendada negatiivsust meie ümber? Kuidas kogukonda liita? Kuidas taastada usk endasse? Need on küsimused, mida meie keskmiselt 20-aastaste grupp püstitas.

Olulisem osa nendest on siin:
KUIDAS OLLA ÕNNELIK?
Õnnelik olemiseks on vaja rahuldust pakkuvaid suhteid, head und, mõõdukalt raha, aega enda jaoks. Õnnetunne järgneb enamasti pingutusele. Vaja on muretumat suhtumist ning vähem pisiasjade pärast muretsemist.

  • Olen julge, enesekindel ja proovin uusi asju
  • Luban endal olla õnnelik; usun, et olen õnne väärt
  • Murran rutiini, teen, mis pähe tuleb, st ka seda, mida tahan, mitte ainult seda, mida pean
  • Õpin iseennast tundma ja aru saama, mida vajan
  • Otsin mõttekaaslasi ja valin sõpru, ei lase negatiivseid inimesi enda ümber
  • Naudin hetke ja olemasolevat, mitte ei püüdle kogu aeg kõrgemale ja kaugemale
  • Olen enda vastu hea, tunnustan ennast

Negatiivsuse vähendamine enda ümber algab iseendast; ma ei saa muuta teisi, küll aga iseennast! Selleks:

  • Tunnustan inimesi enda ümber, otsin ja leian positiivset
  • Olen hingega asja juures ja seeläbi inspireerin teisigi
  • Ei vaidle iga asja pärast, jalutan negatiivsete vestluste juurest lihtsalt minema

KUIDAS TAASTADA USK ISEENDASSE?
KUIDAS VÄÄRTUSTADA INIMESI? ENNAST?

  • Märkan, kui keegi teeb teist (mõtet) maha
  • Kõik mõtted on head!
  • Lõpeta enda võrdlemine teistega!
  • Märkan, kui mina teen midagi head
  • Märkan ja tunnustan oma lähedasi
  • Naudin praegust hetke, pean oma vajadusi oluliseks
  • Suhtun inimestesse eelarvamusteta, siis suhtutakse ka minusse eelarvamusteta
  • Me peaksime olema erapooletumad, ei tohi inimesi (eriti noori) sildistada.
  • Arvesta iga inimese individuaalsete võimete ja vajadustega, see tagab positiivse tunnustuse


Lubadused, mis aruteludele järgnesid:

  1. Luban, et muutun positiivsemaks ja austan iseennast. Olen rahul olemasolevaga, kuid võimaluse piirides püüan olukorda parandada. Alustan juba täna
  2. Luban, et olen parem inimene
  3. Mina luban endal olla õnnelik ja proovida uusi asju ning murda rutiini
  4. Luban olla õnnelik. Tänasest
  5. Olen enda vastu aus! Juba täna
  6. Luban, et lõpetan 9. klassi