Mu elukaaslane on 22aastane ning juttude põhjal olevat ta terve elu olnud “emmepoeg”. Oleme koos olnud 3 aastat ning selle aja jooksul on mees suhelnud oma emaga igapäevaselt. See ei ole küsimine, et kuidas läheb, vaid ikka ligi tund aega räägitakse. Lisaks ei saa ma oma mehele paljusid asju enam usaldada, kuna tean, et ta räägib need oma emale edasi. Meievahelised asjad võiksid ikka meie vahele jääda ning sama lugu on minu isiklikumate probleemidega. Ma ei jõua seda ämma õpetamist enam ära kuulata.

Üldiselt ei ole mul ämma vastu midagi, kuid see suhtlemine hakkab vaikselt üle viskama. Olen seda ka maininud, aga siis saan sellise vastuse: “Oh jah, oled sa ikka küll!” Lisaks kuulen tihti, kuidas mees tööl ka emaga räägib — helistan talle, telefon annab kinnist ja hiljem tagasi helistades öeldakse, et rääkisin emaga. Igas asjas kaitseb ta alati oma ema ja tundub lausa, et rohkem kui mind. Vanemaid peab austama ja mulle meeldib, kui inimesed omavahel läbi saavad, aga see on juba vaikselt liig.

Lisaks ei saa jätta mainimata õhtuseid sõnumisaatmisi sisuga: “Oled mulle kõige kallim pojuke, emme pojuke oled alati olnud.” Mees vastab sama alatooniga.

Mis teie arvate?