Ilmselt on konarlik suhte algus just põhjus, et miks ma teiste omi väga arvustama ei kipu. Kord tunnistas mulle kolleegist sõbranna: „Sinuga on nii elulisi asju arutada, sest sa ei hakka kaagutama nagu näiteks mu õde." Sattusin sellest komplimendist muidugi vaimustusse ning ilmselt just see ülestunnistus pani aluse meie sõprusele. Lisaks meeldis mulle nii sõbranna kui ka tema sõpradega aeg-ajalt linnas veinitamas käia. Nemad on minust enam kui 10 aastat nooremad ning mulle meeldib teadmine, et  mind peetakse nendega üheealiseks.

Kuid eks vist vanusevahe oli ka põhjus, miks ma totaalselt üllatusin, kui sama sõbranna ühel päeval teatas, et tema veinituurid koos minuga on nüüd natukeseks otsas, sest tema saab nüüd emaks.  Osalt üllatusin ka seetõttu, et sõbranna oli paar kuud tagasi rääkinud igavamaks muutunud suhtest ja sellest, kuidas ta tahaks veelkord armuda.  „Kas oli väga suureks üllatuseks?" uurisin arglikult.  „Ei olnud väga," tunnistas sõbranna, „oleme juba mõned kuud üritanud rasedaks jääda." Kuigi olin imestunud, soovisin talle siiralt õnne. Ilmselt olin teda valesti mõistnud, võtsin asja enda jaoks kokku.

Kahe nädala pärast sõitsime koos tütarettevõtte kolleegidega ühele väikesele Eesti saarele suvepäevi pidama.  Sõbranna käitus juba laevas nagu poolpöörane või purjus. Istus meestel süles ja sosistas midagi kõrva. Tundus, et ta isegi ei valinud, et kelle sülle ennast parasjagu sätib. „Kätlin tõmbab ennast täna vist päris kinni," sosistas sekretär mulle kõrva. Kuna töö juures keegi veel ei teadnud, et Kätlin last ootab, siis lasin kõigil arvata, et ta on purjus. Ise olin aga totaalselt mures, sest ma ei saanud aru, et kas ta tõesti joob või on muu probleem. Ühel hetkel avastasin, et ta on laevast kadunud nagu tina tuhka. Hakkasin teda igalt poolt otsima ning ei leidnudki. Lõpuks, kui kohale jõudsime, ilmus ta nagu maa alt välja - juuksed sassis ja kaval nägu ees. See, et mina mures olin, ei olnud tema jaoks üldse probleem.

Kui olime saarele jõudnud, kolisime Kätliniga ühte tuppa ning pakkisime toas asjad lahti. Ei olnud möödunud vist kümmet minutitki kui märkasin, et mu toanaaber tahtis kohe jälle kaduda. Uurisin, et kuhu ta tormab. „Ah, on tegemist!" poetas ta nagu moka otsast ning läks minema.

Peo jooksul ta välja ei ilmunudki. Olin totaalselt mures ning otsisin teda aeg-ajalt. Lõpuks tundsin, et hakkan väsima ning purju jääma ja otsustasin magama minna. Kui olin lahkumas, haaras üks me kolleegidest mul küünarnukist ja küsis häbelikult, et kas ta võib minu tuppa magama tulla. Vaatasin teda ülilolli näoga. Ilmselt ta sai aru, mida ma mõtlen ning sosistas vaikselt: „Kätlin on mu toanaabri juures ning nad teevad seda vanainimeste asja. Mina tahaks aga magama minna, kuid sinna ju ei saa." Ma ei saanud esimese hooga aru, et millest ta räägib! Arvasin, et tüüp lihtsalt valetab mulle, sest tahab minu tuppa kaasa saada.  „Ma ei usu enne kui ise näen," ütlesin talle. Tüüp kõhkles, aga kuna ta magamishimu oli ilmselt väga suur, jäi nõusse. Läksime nende toa ukse taha ning kolkisin demonstratiivselt vastu ust. Kui olin juba tükk aega lärmi teinud, ilmus uksele Kätlin, ainult saunalina ümber. Ta isegi ei imestanud mind nähes, vaid ütles tavalise näoga: "Aa... jah, kas sa saad Aare enda tuppa võtta? Unustasin enne öelda," ja tõmbas ukse kinni. Olin juba teist korda õhtu jooksul nii lolli näoga, nagu ma vist elu seeski ei ole olnud.

Võtsin siis Aare oma tuppa, mõttega, et saan Kätlinilt järgmisel päeval väga pika selgituse. Ütlen ausalt, et ei maganud sellel ööl  eriti, sest mu peas oli palju küsimusi. Mis see küll oli?  Viimase hetke vallatus? Hirm kohustuste ees? Läksid nad mehega lahku.

Järgmisel päeval tõstsin Aare välja ja sõna otseses mõttes vedasin Kätlini meie tuppa tagasi. Nõudsin vastuseid. „Mis sa nüüd draamatsed?" ütles ta lühidalt. „Ise oled sama teinud." Jah, aga noorena kui mul ei olnud veel lapsi ning ma isegi ei teadnud, et kas jään oma mehega kokku või ei. Siin ju oleks justkui otsustatud, et jätkatakse suhtes koos. „Ah, mõtle mida tahad," ütles Kätlin, „praegu lihtsalt on õige aeg elamiseks, sest varsti jään ma vääksuga koduseks ja enam välja ei saa. Pealegi, praegu võin rahulikult seksi nautida, sest ei jää võõrast mehest rasedaks. Kõik on hästi!"  Sellise vastuse peale ei osanud ma midagi öelda. Hakkasin asju pakkima ning Kätliniga enam ei tegelenud, lasin tal seigelda.

Pärast suvepäevi algas mul puhkus ning kontorisse ei ole ma läinud. Ent mida lähemale jõuab tööle mineku päev, seda rohkem olen segaduses, sest ma ei tea, et kuidas Kätlinit kohelda. Saan aru, et ta tahab elust veel viimast võtta, aga miks siis laps planeerida? Ja kuidas ta seda oma mehele seletab kui vahele jääb? Ma ei hakka lisamagi kui palju probleeme võib rasedale suguhaigus tekitada.  Mida küll teha? Kuidas talle mõistus pähe panna? On see üldse minu asi?