"Miks lapsed paksud on? Pidin poja trennist ära võtma, sest õppimise kõrvalt ei jäänud tal selleks enam aega!"
Hõiskasin ja plaksutasin käsi, kui lugesin tänase Eesti Päevalehe artiklit koduste ülesannete ära jätmise võimalikkusest tulevikus. See on parimaid plaane, mida viimasel ajal kuulnud olen — äkki õnnestub mul tulevikus oma laps trenni tagasi saata?!
Koolis antakse liiga palju õppida, õpilaste koormus on meeletu, õppekavade maht üle mõistuse suur. Minu kuuendas klassis õppiv poeg teeb koduseid ülesandeid igal õhtul vähemalt kaks tundi, kontrolltööde jaoks rohkemgi. Tunnid kestavad kaheksast kolme-neljani. Pärast seda lubab laps endale väikese hingetõmbepausi ja hakkab siis uue hooga tuupima. Just, tuupima, sest väga paljude asjade õppimises ei näe ei tema ega mina mingit loogikat, vajadust ega võimalikkust seostada uut osa eelnevalt õpituga. Kui kodutööd tehtud, vedeleb voodis üks laip, kes on omadega nii läbi, et ei suuda küsimustelegi vastata, mõmiseb ainult ning tahab, et teda rahule jäetaks.
Selle õppeveerandi alguseks pidime langetama väga raske otsuse — kool või trenn. Poeg ei ole kahjuks nii hea peaga, et mõlemaga suurepäraselt hakkama saaks. Ta tegeles esimesest klassist peale ühe spordialaga, milles ta oli väga andekas ja edukas. Võitis oma klassis medaleid ja tulevik sel alal paistis vägagi helge, ka treener pani talle suuri lootusi. Kahjuks aga saime aru, et neli korda nädalas sellise õppekoormuse juures treenida ei ole enam võimalik, sest hinded läksid väga kehvaks. Poeg on koolist tulles nii väsinud, et ei suuda kohe õppetööga pihta hakata, ta vajab vahepeale pausi, et edasi funktsioneerida. Kui vahepeale panna veel trenn, mis võtab koos tuleku ja minekuga umbes kolm tundi, saaks ta õppima hakata umbes kella kaheksa paiku. Selline elukorraldus ei sobinud kahjuks enam, õppekoormus läks liiga suureks ning otsustasime trennist loobuda. Laps oli pettunud, treener samuti, kuid pole parata — haridus on hetkel tähtsam. Kui minu laps tahab põhikooli lõpetada, siis peab ta tegelema ainult õppimisega.
Ja siis me räägime sellest, et Eesti lapsed ei tee piisavalt trenni, on paksud ja ei liiguta end vajalikul määral. Ma küsin — millal?! Kust peaks laps võtma selle aja ja energia, et pärast sellist meeletut tööpäeva, mis käiks üle jõu igale normaalsele täiskasvanule, minna trenni ja anda seal endast maksimum? Pole ju võimalik. Me ise rikume oma laste tervist sellega, et laome neile selga sellise koorma, millega tulevad toime ainult üliandekad.
Kui nüüd see uus plaan läbi läheb ja lapsed tõesti vabastatakse vähemalt mingil määral kodustest ülesannetest, saan oma lapse trenni tagasi saata ning Eestil on juures üks lootustandev noorsportlane.
Kõigile nendele, kes kommentaarides räägivad sellest, et lapsed on rumalad ja ei oska õppida ning meenutavad oma kooliaega ja kiitlevad, kuidas nemad ei pidanud kunagi koduseid ülesandeid tegema, sest koolis sai kõik valmis — olge õnnelikud! Tundke rõõmu sellest, et te olite/olete nii andekad ja võimekad ning nautige oma sära ja hiilgust. Aga palun saage aru ka sellest, et kõik lapsed ei ole nii tublid. Mõne üksiku andeka ja särava kõrval on klassides terve hulk keskmikke ja kehvema peaga lapsi, kelle jaoks koolis käimine on tõeliselt raske töö, sest kõik asjad lihtsalt ei jää korraga meelde. See ei ole rumalus ega laiskus, vaid paratamatus ja eripära. Ja kui selliseid lapsi, kes on pärast koolipäeva lõppu täiesti oimetud, on nii palju, siis järelikult ei ole asi selles, et nad ei viitsi, vaid õpikoormus ongi liiga suur.
