Miks lõpeb lapsepõlv üha varem!?
Kas varsti ongi nii, et juba viie-aastased teevad asju, mida praegu teevad kümne-aastased? Mind tegelikult häirib ikka roppu moodi selline “liiga kiire areng”. Mul endal veel lapsi ei ole, kuid juba mõte sellest, et minu laps on enne puberteedi iga juba “täiskasvanu” mõõtu, ajab külmavärinad peale. Ning tihti jälgides nende laste vestlusi, samuti…..
Mis ma siis kuulen? Tule taevas appi, igasugune haridus nii elu- kui ka tavakoolist puudub, puhas teooria ei anna ju mitte midagi, ometi on vaja rohkem praktikat, seda nii mõnelgi alal. Jääb mulje justkui lapsevanemad on enese lapsed unarusse jätnud ja see liigne iseseisvus on vaid kahjuks. Hästi lõppevat lugu ma ei näe üheski sellises lapses, kes kusagil ostukeskuses “hängib”, ropendab nii, et kõrvadel on valus, on rohkem naine kui temast poole vanem inimene, joob alkoholi puhtalt selle pärast, et ta saab seda osta (keegi ei usugi et ta on alaealine — välimus ju täitsa nagu 18- aastasel), suitsetab ja mine tea, mida veel teeb. Ja mis saab nendest inimestest? Kas ma pean hoidma oma pea liiva all jaanalinnu kombel ja eitama fakti, et ükskord on ju nemad need, kes seda maailma juhivad ja korraldavad, nemad on järgmine põlvkond, kelle kätesse usaldatakse kogu juba saavutatu.
Hetkel meie, nn noored a`la 20-30 aasta vanuses inimesed mõtleme, et mis on viga nendel vanadel inimestel, et nad koguaeg vinguvad ja vinguvad ja vinguvad. Kas see siis ei ole ilmselge — kunagi oleme meie täpselt samasugused, kuna teame juba hetkel, et kõike ei saagi teha ideaalselt, ei saa olla perfektne, aga vanuse kasvades hakkab see hoopis närvidele, mitte ei tundu normaalne. Ja kui me juba praegu vaatame neid lapsi, kes on 12-16, siis on mulje, et näe, juba hukas. Siin on irooniline äratundmiskoht mis? :)
Tean üht lapsevanemat, kelle abikaasa on lastega kodus, seda juba umbes 16-aastat. Mees teab omast käest ütelda, et kui sel eluperioodil puudub lapsel kontroll ja hooliv vanem, siis ta läheb nii 60-protsendise tõenäosusega hukka, vähemalt siis, kui omal pole piisavalt mõistust ja reaalsustaju, et kahe jalaga siiski maal püsida. Ning kes seda taipu, tarkust ja elukooli ikka annab kui eelkõige enda vanemad. Jättes lapsed sel ajal hooleta, peame tunnistama, et seda elukooli annab keegi võõras, kas usaldad? Ehk see siiski ei lõpe hästi?
Mõtteid on palju ja ei teagi iial, kas me kasvatame oma lapsi hästi. Koguaeg jääb see hirm, kuid siiski, mis see laps ometi tahab — tähelepanu, natuke taskuraha (mille ta peaks siiski ausalt välja teenima, mitte nii, et näe, sulle täna siis ka 100 krooni, ära pahandusi tee), head nõu, armastust. Oma igava töö kõrvalt ehk jääb hetk aega, et pühendada see oma lapsele ja hiljem vanaduses mitte vinguda ja vinguda ja vinguda, saame hoopis tänada neid mälestuste eest. Siin ongi see iva — hundid söönud, lambad terved.
Mu sõnum ongi siis nii lihtne: palun hoidke ja armastage oma lapsi enne kui hilja. Kunagi ei tea, millal neist ilma võime jääda ja siis on kahetseda juba hilja.
Hea lugeja, kas sina oled ka midagi sellist näinud? Saada foto meiliaadressile rahvahaal@delfi.ee või registreeri end rahvaajakirjanikuks
