Miks meeldib eestlasele grillida?

Vaevalt saab lumi sulada ja mätas taheneda kui juba hakkab aedlinnakutest tõusma turvalist suitsu. Läinud suve meenutav lõhn imbub ninna ja sinakas-hall suitsuvine kinnitab vaid: see on alanud! Kuid mis valu sunnib meid esimese päikesekiirega oma grilliaparatuuri välja tassima ja lumelaikude vahel vorste sussutama?

Päike on mõnus. Nõus! Värske kevadine õhk kosutav. Jälle nõus! Aga kas neid pole võimalik nautida ilma, et suunurgast kärssav vorstitükk välja ripuks?

Vahel on suvel tõesti mõnus aias istuda, grillida ja sõpradega juttu ajades mõnusalt aega veeta. Kuid selline pidev tossutamine viib igasuguse lihaisu. Väljas võib ju ka muud moodi aega veeta. Kui pole tahtmist ja võimeid aktiivseks ajaveetmiseks, siis lihtsalt hea seltskonnaga aias või mere ääres veini nautida on täiesti võimalik ka ilma nende neetud vorstideta.

Kuhu on kadunud piknikud? Valmistad kodus midagi maitsvat või haarad poest kaasa, laotad lina maha ja elu missugune. Oma aeda omavatel inimestel on harukordne võimalus soovi korral ka kõik hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid õues maha pidada.

Kõige kummalisem on asjaolu, et isegi pirtsakaimad salatifännid on esimese päikese tulles nagu ära kaetatud ja mugivad isukalt grillilt tulnud ribisid, vorste ja šašlõkki. Kui südasuvi on juba kätte jõudnud, siis otsustatakse, et aeg on tulnud kergema eine jaoks ning tulele pannakse kanavorstid, kanapihvid ja mis kõik veel.

Ma ei mõista seda. Vahel on mõnus igasuguseid asju teha, aga selline igaõhtune sussutamine (ise külmast värisedes) käib küll närvidele. Proovige vahelduseks sõpradega sushit teha või võtke külm õlu ja minge sauna. Järgmisel nädalal (või kuul) võib jälle grillida.