Miks mõned sõbrad tulevad ja lähevad ja teised jäävad alatiseks?
See artikkel pani mind mõtlema enda peale ja inimestele minu ümber. Ma pidin tõdema, et selliseid pikaajalisi sõprussuhteid ongi vähestel. Eks igaühel meist on olnud oma lapsepõlvesõbrad, kuid mingil hetkel on ühine tee lahku läinud ja viinud inimesed oma rada. Aga neist on meile alles jäänud imetoredad mälestused.
Erinevatel perioodidel oma elus olen kohtunud paljude inimestega — mõnest saab pikaks ajaks mõnus kaaslane, teisest aga tahaks kohe lahti saada, sest tema seltskonnas on vastik olla. Ja sellistest tulebki ruttu lahti saada. Kõlab natuke egoistlik? Ongi…. Ma peangi egoistlik olema, sest tegemist on minu eluga ja ma tahan, et mind ümbritseksid meeldivad inimesed. Ma ei koorma ennast suhetega, mis minult ainult võtavad ja mulle midagi ei anna. Ja mõnele inimesele ei ole minul midagi pakkuda. Mulle ei ole seda vaja!
Minu ümber on palju inimesi — perekond, sõbrad, töökaaslased, trennikaaslased, tuttavad jne — kõigil on minu elus oma roll. Õigemini, täpselt nii suur roll, kui suure olen ma ise neile andnud. Pereliikmeid ma ei saa endale valida. Kuigi olen teinud ka suguvõsa puhul enda jaoks valiku — ma ei kohusta ennast tüütuteks ja mittemidagipakkuvateks „viisakusvisiitideks” sugulaste juurde, keda näen korra aastas ja kellega kohtumisel pole muust rääkida kui ilmast. Milleks?
Igapäevaselt tööl olles pean suhtlema väga erinevate inimestega. Mina tunnen küll, et kõigiga ei tahagi suhelda. Olen teinud valiku, kellega suhtlen rohkem ning teistega piirdun lihtsalt viisaka ja sõbraliku, kuid pealiskaudse suhtlemisviisiga. Nii on mul endal lihtsam.
Kõik ülejäänud suhted valin ise enda ümber. Pean oluliseks, et mind ümbritseksid inimesed, kellega ma saan ennast tunda täiesti pingevabalt ja veeta mõnusasti aega. Tähtis on, et mu ümber oleks laia silmaringiga inimesi, kellega saan vestelda ja arutleda erinevatel teemadel. Ma ei saaks mingil juhul hakkama, kui mu ümber ei oleks hea huumorimeelega inimesi. Samuti vajan ma kedagi, kellelt õppida ja kellega jagada elukogemusi. Mu ümber on kõik need inimesed olemas! Ja valiku olen ma teinud ise.
Olen enda jaoks paika pannud tõsiasja, et ma ei meeldi kõigile ja ma ei saa kõigile meele järgi olla. Ma ei raiska enda (ja tegelikult ka teise inimese) väärtuslikku aega suhete peale, milles ma ei saa olla mina ise või milles peaksin ennast pidevalt tõestama. Selle asemel keskendun nendele inimestele, kes on minu jaoks kõige meeldivamad ja, kõlagu see nüüd jälle kui egoistlikult tahes, ka kõige kasulikumad! Kasulikkuse all mõtlen ma loomulikult suhtlemist inimestega, kes mõjuvad mulle positiivselt.
Aeg-ajalt ma tunnen, et mõnest inimesest saab minu jaoks „küll”, et teda on minu jaoks järsku liiga palju. Ta võtab minult rohkem, kui mina suudan pakkuda vastu, mistõttu muutub suhe väsitavaks. See võib juhtuda ka inimesega, kes on mitu aastat olnud väga kallis sõber. Ja minu meelest on see täitesti normaalne, kui ühel hetkel ennast sellisest olukorrast avastad. Aastate jooksul me kõik muutume — kes rohkem, kes vähem. Kui minu kasvamine toimub oluliselt erinevas tempos ja suunas sõbra omast, siis on loomulik, et ühel hetkel ma tunnen, et see suhe on muutunud paigalseisvaks ega paku enam kummalegi midagi — meie aeg on saanud läbi. Kui inimesed on jõudnud sellise arusaamiseni, siis ei tohiks tekitada probleemi stiilis „me oleme ju terve elu sõbrad olnud, me peame ikka edasi suhtlema”. Tegelikult ei pea, tuleb olla sõbrale tänulik koosveedetud aja eest ja lasta tal minna. Elu on näinud, et ühel hetkel võime jälle käia sama rada koos ja siis juba jagada kõike seda, mida oleme vahepeal teistel teedel kogenud. Imeline, eksole?
Minul ei ole niimoodi vedanud, et mul oleks kas või üks sõber, kellega oleksime juba lapsepõlvest saadik koos kasvanud ja ühte rada käinud. Aga ma olen õnnelik, et olen saanud jagada teekondi inimesetega, kes on tulnud ja siis jälle läinud, mind kasvatanud, mind õpetanud ja jaganud minuga mitmesuguseid kogemusi. Ja tänu sellele, et ma olen teinud valikuid ja keskendunud ainult mulle olulistele inimestele, olen leidnud ka iseennast.
