Mina olen kuri, et mees sõbrapäevaks isegi lilli ei toonud, tema on pahane, et ma seda ootasin. Kummal meist õigus on?
Teeme selle asja nüüd selgeks, et oleks kohe täitsa selge. Mida Naisteka lugejad arvavad olukorrast, kus mees ei toonud oma naisele sõbrapäeva puhul lilleõitki, muust rääkimata? Isegi head valentinipäeva ei soovinud. Naine on pettunud ja õnnetu, sest tema tutvusringkonnas oli tema mees ainus, kes sellest päevast välja ei teinud.
Mina olen see õnnetu naine ja ma olen tõesti pahane. Kuidas saab üks inimene olla nii mühakas, et isegi töölt tulles bensiinijaamast šokolaadikarpi ei viitsinud kaasa haarata? Pole võimalik, et ta ei teadnud, et on sõbrapäev, sest kogu maailm eile tähistas ja ta kuulab raadiot ja loeb internetiväljaandeid. Ta lihtsalt otsustas ignoreerida. Enda põhjendus oli, et see on väljamõeldud kommertspüha, mis on mõeldud ainult kaupmeestele raha teenimiseks, ta ei tundunud, et oleks põhjust lilli tuua ja ei viitsinud pärast tööd poest läbi käia. See olevat täiesti mõttetu püha.
Aga mina olen õnnetu. Ma tõesti lootsin, et ma vähemalt nii oluline olen, et mind ühe lilleõie või šokolaadigi vääriliseks peetakse. Kui mitte südames ja hinges, siis vähemalt sel ühel kohustuslikul päeval aastas lihtsalt sellepärast, et kõik teised teevad seda. Mis oleks ka vale, aga vähemalt niigi palju, et ta võtab selle aja ja kulutab need paar eurot minu heaks. Sellest oleks ka piisanud. Aga ta ei teinud seda. Eriti lõi südamesse, kui nägin sotsiaalmeedias ja kuulsin telefonis vesteldes, mida teiste naiste mehed olid teinud… teatripiletid, õhtusöögid, suured roosisülemid, sõrmused, ehted… Oijah.
Kui ta koju jõudis, olin katnud talle laua, teinud ilusa õhtusöögi, pannud lauale kingitused tema heaks ja olin väga ootusärev. Eks ma hinges natuke aimasin, et sealt midagi ei tule, aga lootus jäi, sest ma olin ikka mitu korda varem vihjeid andnud ja rääkinud, kui tore on valentinipäev ja kuidas mulle see päev on oluline. Kui ta tuli, istus lauda, sõi kõhu täis ja oma kingituse kätte sai, läks ta telekat vaatama. Uurisin siis, et kus minu lilled ja kingitused on, siis sain kurjustada, et ma sellise teemaga üldse tegelen ja see on lollide ja laste kommertspüha, milles tema ei osale.
Muuseas, ta ei osale ka jõulukinkides, naistepäeval ega emadepäeval, sest “mõttetu on kohustuslikult lilli kinkida”. Nii et ma saan lilli heal juhul ainult oma sünnipäevaks. On ja mõttetu, aga need päevad ei ole minu jaoks mitte lillede saamise mõttes olulised, vaid tähistavad ja tõstavad au sisse mind naise, ema ja kallimana. See, et ta seda ei väärtusta, näitab, et ta ei väärtusta ka mind.
