"Minu elu ongi nagu Võsa Petsi saade depressiivses Eesti väikelinnas!"
Kui suuremates linnades naised räägivad oma kontorielust ja nädalavahetuse üheöösuhetest, siis mõtlesin jagada Naisteka lugejatega enda tavalist päeva.
Etteruttavalt — miks see kõik nii on? Põhjus lihtne ja loogiline, jäin keskkooliaegsest kallimast rasedaks, tema oli kohalik traktorist, kellel ambitsioone polnud, suur armastus oli peal ja nii ma tema juurde jäingi.
Ärkan kell 7 hommikul üles, teen lastele ja mehele süüa. Loen poegadele sõnad peale, et nad see päev reaalselt ka kooli jõuaksid, mitte kirikuaia ääres õlut ei lakuks ja suitsu ei kimuks. Hommik tõotas olla paljutõotav, pojad rääkisid suure suuga, et neil on lausa huvi kooli minna, sest täna mängitakse kehalises korvpalli. Minu kõrvadele on sellise jutu kuulmine nagu mõnele teisele emale see, et tema lapsest saab tõenäoliselt järgmine Martin Müürsepp.
Lapsed kooli, mina vabal päeval tööle, sest poes oli abikäsi vaja. Õige pea sain sõbrannalt, kes haiguse tõttu töölt koju oli läinud, kõne, et poisid tema tüdrukutega nende pool. Ajasin meie Opel Asconale hääled sisse ja vurasin naaberküla poole. Kisasin, et tirin need kratid kõrvupidi toast välja, panen pagasnikusse ja viin nad kuradid kooli. Töötas.
Oli reede ja mehe neljakümnes juubel, hakkisin salatit, keetsin sülti. Mees on mul pea terve aasta kaine olnud, aga saatuslik pidu ja napsulembelised sõbrad suutsid sel õhtul oma eesmärgi pühitseda. Mees keeras mul viinast hulluks, palju polnud vaja, nii kaua oli ju kaine olnud. Asus ennast füüsiliselt väljendama ja üleüldiselt üleannetult käituma. Me ei mäletagi, millal me viimasti vahekorras olime, aga tema tahtis seda teha seal samas süldiliua ja kõrvitsakompottide vahel, kõigi piduliste silme all.
Keegi tark siis kutsus politsei. Perepea ei tahtnud aga politseiga läbirääkimistesse laskuda, veel enam, tema loopis tublisid korravalvureid puuhalgudega. Politseinikud kasutasid siis juubilari kallal õigustatud füüsilist vägivalda, andsid nuiaga vastu kere, mis päädis minu mehe füüsilise keha vähese plastilisusega.
Hommikul tahtsid aga asjatoimetused tegemist ja nii paningi mehe käimlast elusat s*tta välja pumpama. Virises mis ta virises, vandus nagu meremees, aga häbi silmis, süükoorem hingel, on ta mul vahel täitsa taltsas. Noh, vähemalt siis, kui kaine on. Andsin talle siis möödunud õhtu sündmuste valguses väikse piiblitunni, vahest oli kasugi. Mees tõotas, et selle aastanumbri sees enam ei joo. Kui seal terakegi tõtt on, siis tundub, et tõotab täitsa roosiline aasta tulla. Väikse inimese suured rõõmud.
