Minu ema: Anu lugu

Kurb on tõdeda, et nii meedias kui ka igapäevases suhtlemises tuleb aina rohkem ette inimesi, kes emadepäeval ei saa millegi üle rõõmu tunda, sest nende ema pole seda väärt olnud. Loomulikult peab ema igal päeval väärtustama, aga just sellel päeval aastas olen ma õnnelik, et minul selles suhtes vedanud on.

Ma tean juhtumisi täpselt, et minu ema on maailma parim. Ma mäletan, et sõbrannad on mõnikord imelikuks pidanud seda, et oma emale hüüan ma ikka veel ka keset tänavat “Emme!”, ehkki 21-aastaselt võiks juba midagi muud oodata. Aga miks? Kui sa oma ema nimepidi kutsud, kui sa oled seda alati teinud, siis kaob ära lähedus. Sõltub muidugi inimesest, minu ema on küll rahul sellega, et tema lapsed teda nimepidi ei kutsu ja naeratab selle peale, kui tema enda sõbrannad ringi vaatavad, et milline väike laps nüüd oma emmet hõikab.

Ma arvan, et seda, milline emotsioon inimestel emaga seoses tekib, ei saagi teistele seletada. Võiks ju lõputult kirjeldada emaga seotud häid tegusid või temaga peetud vestlusi, aga mida need ütlevad kõrvalseisjatele? Võib-olla saab parimal juhul ainult anda mingi umbkaudse suuna, et teised inimesed saaksid ise meenutada, mis neile oma emaga seoses meelde tuleb.

Mina olen juba paar aastat emast kaugel elanud ja ausalt öeldes ei käi igal nädalavahetusel külas. Ema on alati vaimukaks pidanud seda, et temalt küsitakse sageli, et “kas sul ja tütrel on mingid probleemid?” ja “miks ta ülikooli ajal ikka sagedamini kodus ei käi?”. Me leiame koos, et emme põlle küljes rippumine nüüd ka normaalne ei ole. Kaugemalt armastad ainult rohkem, sest siis on mälestused suurest igastsusest eredamad.

Milline siis on minu ema? Me käisime temaga aastaid tagasi Linnahallis muusikali vaatamas ja kuna oli talvine aeg, siis lasi ta katusel liugu ja mina pidin teda korrale kutsuma. Mu emal on naljakas komme oma lastele pidevalt jalgrattaid osta, et nad temaga koos sporti teeksid. Ta joob iga päev mitu tassi kohvi, et minu ja mu õdede armastusega hakkama saada.

Aga teises linnas, kaugel-kaugel ära, mis mulle siis minu emast meenub? Kui keegi ütleb mulle sõna “ema”, siis ujuvad mulle silme ette kujutluspildid. Nii ma teda mäletangi, läbi lapsepõlve uduste mälestuspiltide, kust mõned eredamalt välja hüppavad, läbi mälestuste suvehommikutest, mil me õdedega jookseme kell kaheksa hommikul keldrisse, et võtta sealt ammu valmis sätitud kook, lilled ja kingitused ning loodame, et vahepeal on kohv valmis saanud ja võib ema sünnipäeva pidada.

Minu ema on pühapäevahommikuste pannkookide lõhn. Koolis kapis olevate raamatute korralikult ümber pandud paberid. Barbie-nukkudele õmmeldud riided. Tundide kaupa ette loetud muinasjuturaamatud. Põlve peal olevad plaastrid ja öösel ninani tõmmatud tekk. Minu ema on lõputute suvede päikesepaiste ja rannamängud, pikkade talveööde piparmünditee ja kuuse alla kuhjatud kingitused. 

Naistekas avaldab parimad palad emadepäevaks laekunud kirjatöödest.