Olin just äsja tutvunud läbi suhtlusportaali ühe noormehega. Jutt ja välimus olid väga kenad. Tahtis teine siis kokku saada, et kuhugi minna ja kenasti aega veeta. Kuna minul oli eelmine päev just olnud üks väike pidustus, siis oli veidi kehv olla ja eirasin tema kutset. Lõpuks suhtlesime ja suhtlesime, kuni 2-3 tunni pärast oli ta minu juures. Tuli mulle Tartu limonaadi tooma, mis teeb minu olemine pärast pidustusi alati erksamaks. Nii ta siis seisis mu uksel, limonaadipudel käes. Loomulikult kutsusin ta sisse ja ta välimusel polnud ka viga. Eelnevalt oli meil ka kokkulepe, et kuna mul on järgmisel päeval töö, siis sooviksin varakult pikali heita. Talle see sobis. Nii me siis lobisesime seal maast ja ilmast ja mingil hetkel hakkas ta mulle ebameeldivana tunduma. Esiteks võttis ta enda ülakeha paljaks, väites, et väga palav on. No see selleks — arusaadav, sest tegemist oli ju eelmise aasta kuuma juulikuuga. Lisaks sellele läks ta mingil hetkel lihtsalt dušši alla nagu oleks omas kodus. Sellega asi veel ei lõppenud, proovisin mööda vaadata, et juhtub ikka, aga siis otsustas ta haarata laualt minu sülearvuti ja lauasahtlist USB juhtme ning hakkas seal siis mingeid OVI kaarte oma telefoni laadima. Absurd lihtsalt, kui koduselt ta end tundma hakkas. Vaikselt viskas mul üle ning ootasin juba, et ta minema läheks.

Kell oli juba kümme saamas ja haigutasin mõnuga, et anda märku oma väsimusest, kuid ta nagu ei teinud väljagi. Siis läks ta kööki ja pöördus äkki minu poole ning küsis: “Jaanika, kas sa võtad mind enda kaissu ka täna?” Ma kohkusin ja ütlesin, et kindlasti mitte. Selle peale küsis ta, et miks ma teda siis välja ei viska. No halloo, meil oli ju eelnevalt olnud jutuks, et ma väsinud ja sooviks varakult magama minna ja lisaks ei ole ma nii selline, kes suvalise mehega kohe voodisse tormaks. Ta pani end siis riidesse ja hakkas vaikselt ära sättima, mul oli ülihea meel ja hingasin kergendunult. Nii ta siis läks, öeldes uksel, et ehk näeme veel. Ma ütlesin nägemist ja lukustasin ukse. Aga … läks umbes 10 minutit, kui tuli SMS: “Jaanika, kutsu mind tagasi, Sa ju tahad mind enda kaissu?” Vastus oli lihtne ja kiire: “Ei taha ikka küll, ma olen piisavalt otsekohene, et öelda, kui midagi tahan.” Sellele järgnes uus SMS: “Jaanika, ära mõtle nii kivistunult, me elame ju vaid üks kord.” Vastasin, et olen oma sõna öelnud ega taha enam temast midagi kuulda. Nägemist! Sellele enam uut SMSi ei järgnenud.

Jaanika jagas meiega lahkelt oma elu halvimat kohtingut ja võitis kaardipaki Restoran52. Võitjaga võtame ühendust!

Loe teisi nõmedaid kohtinguid siit: Minu elu nõmedaim kohting