Või siis, kui ma tahtsin kodulooma. Muretsesin endale kassi, aga hoidsin seda salajas, kuna mine tea, kuidas ta reageerib, eriti kuna selleks hetkeks oli meil juba kaks kassi. Tegime siis nii (meil oli kahekorruseline maja), et kui vanaema oli üleval, oli kass all ja vastupidi.

Kuni päevani mil vanaema arvas ülesse jõudes, et üks kassidest on tuppa kinni jäänud, kuna ta nii haledalt näugus. Uks tehti lahti ja mul jooksis elu silmade eest läbi. Järsku kuulsin kuidas vanaema mind väga nõudlikul häälel kutsus. Läksin sinna, ta vaatas kassi ja küsis:” Kes see on?” Ta viha oli tajutav ja asja ei muutnud paremaks ka minu vastus:“Kass”. See oli öeldud väga süütu häälega. Vanaemal oli raske ennast vaos hoida kui lausus: “Ma tean, et see on kass. Mida see minu majas teeb?!”

“Noo vaata, sellega on selline huvitav lugu …”

Aega läks, aga asja sai. Ta lubas kassi endale jätta ja hiljem sai nendest lahutamatu paar. Otsekui kass oleks tajunud, et võlgneb oma elu just sellele inimesele.

Ma olen see, kes ma olen täna just tänu tema tingimusteta armastusele ja mõistmisele. Ta õpetas mulle nii palju ja kuigi lahkus seitse aastat tagasi meie keskelt, mõtlen ma temale peaaegu iga päev. Vanaema suutis ennast maksma panna ja nii mõnigi kord nägin ma, kuidas täismehed tema juuresolekul värisema lõid. Tema jaoks oli pere kõige tähtsam ja oli valmis selle kaitsmiseks tegema kõik, mis vaja.

Mäletan, kuidas ma lapsepõlves ikka endale muinasjutte kirjutasin. Vanaema noris mind hellalt, et kirjutan romaani. Selles eas (olin seitse või kaheksa) tundus romaan midagi väga jubedat, nii et ma siis vaidlesin, et EI, see ei ole romaan, see on muinasjutt. Siis ühel õhtul ta vaatas mind, kui ma kirjutasin ja ütles mõtlikul häälel: “Tead, selle asemel, et neid kogu aeg välja mõelda, võiksid sa mõne ka läbi lugeda.”

Mille peale mina siis uskumatul häälel: “Kas meil on siis kodus muinasjuturaamatuid?” Siis juhatas ta mu madala kapi juurde ja ma avastasin enda jaoks otsekui aaretekambri, mis kulus ära kahe kuuga. Temalt sain ma lugemispisiku ja nüüd olen nagu lugemisnarkomaan. Mu vend tavatseb öelda siis, kui ma närviline olen: “Noh pole raamatut lugenud jah?”.

Vanaema õpetused on minu elu alustalad. Ta õpetas mulle pere tähtsust, inimeste austust ja et keegi teine ei saa teha sinu eest otsuseid, alati tuleb kuulata oma südamehäält. Et tuttavaid olgu sul nii palju kui kuulub, aga sõpru vähe. Sest õige sõber on see, kellega saad jagada nii oma muresid kui ka rõõme. Ja elu rasketel hetketel peab teie sõprus olema nii tugev, et lahinguväljal suudate üksteist kaitsta.

Ma võlgnen talle nii palju. Ja mõnikord on ikka nii, et tahaks temaga rääkida, nõu küsida või lihtsalt tema seltskonda nautida. Kui mul oleks võimalus veeta üks päev ühe inimesega, kes on siit ilmast lahkunud, oleks see just vanaema. Ma mäletan, et kui mul kuskilt valutas või süda oli purunemas, läksin ja ronisin talle sülle. Ta silitas mu pead ja lasi nutta. Kui olin valmis, siis rääkisin, mis mind vaevab, aga ta ei pannud pahaks ka seda, kui ei rääkinud.

Kui ta suri ja ma matustelt tulin, jooksin esimese asjana tema tuppa, tahtsin talle rääkida, kui ilusad matused olid, kui palju inimesi oli, ja kui hästi kõik teda mäletavad. Alles tuppa jõudes sain aru, et ma ei saa enam iialgi temaga selles mõttes rääkida. Kuid ometi oli mul meeles, mis ta mulle ütles, kui tajus, et tema aeg siin maailmas on läbi. “Ära unusta, et ma ei jäta sind kunagi päriselt üksi. Ma olen alati sinuga ja kui sa abi vajad, mõtle minu peale. Ma aitan sind ükskõik kus ma ka poleks. Ja nii kaua kuni sa mind mäletad, nii kaua elan ma alati sinu südames.”

Ja kuigi ma ei öelnud seda tema eluajal piisavalt palju, oma südames ta teadis, kuidas ma teda armastasin. Kuid tahan teid julgustada tegema seda sagedamini. Öelge oma emadele, kuidas te neid armastate, saage nendega kokku tihedamini kui pühade ajal. Ja ärge unustage ütlemast aitäh!

See jutt peaks olema küll emadest, aga ema ei ole ainult see, kes sind sünnitab, vaid ka see, kes annab sulle nõu, kui seda vajad ja ka siis, kui ei vaja. Ema on see, kes kuulab isegi siis, kui terve päeva tegemised vajavad tegemist. Ema on see, kes annab sulle eluks kõige tähtsama — oma armastuse.

Ja minu vanaema tegi kõike seda ja nii palju rohkemgi.

Naistekas avaldab parimad palad meile laekunud võistlustöödest, mis tuli kirjutada oma emast.