Olen 25aastane naine ja oma mehega teist aastat abielus. Meie kurameerimisaeg kestis kolm aastat ning oli väga kirglik ja romantiline. Me elasime alguses erinevas linnas ja saime kokku ainult nädalavahetustel. Koos hakkasime me elama alles vahetult enne abiellumist.

Seda tausta teades on arusaadav, et mõningatest mehe omadustest polnud ma enne abiellumist teadlik. Ma muidugi oleksin saanud neid asju uurida, aga ausalt öeldes ma ei osanud üldse aimata, et võiks tulla selline probleem, mis meil praegu on…

Minu isa on kuldsete kätega mees. Ka mu vend ja sõbrad ja üldse pea kõik mehed, keda ma tunnen, oskavad teha nn meestetöid, ikka teeb üks ja teine kodus remonti ja parandab asju jne. Miks ma oleks pidanud arvama, et minu mehega on teisiti?

Varsti pärast abiellumist võtsime laenu ja ostsime korteri. See oli suhteliselt heas korras, kuid väike iluremont oli ikka vaja teha. Seda siis minu arust. Mees arvas, et käib nii küll nagu on. Kuna ma ikka peale käisin, et tahaks kõik ikka teha enda järgi ja omaseks, tunnistas ta lõpuks üles, et pole kunagi remonti teinud ega oska tegelikult tööriistugi kasutada. Ma olin ikka väga löödud. Mis mõttes mees ei oska meestetöid teha, mis mees ta siis üldse on?

Olgu, saan aru, et suhtes võib olla suuremaid probleeme kui see, et mees remonti teha ei oska, aga siiski on see oluline. Ja mis remondist me räägime — ükspäev palusin tal dušisegistiga midagi teha, sest see kiilus kuidagi kinni, vaadata, et kas tuleb puhastada seest vms ja ta lõhkus selle sootuks ära! Hea, et vähemalt lambipirni oskab vahetada! Samas, kui järele mõelda, olen vist neidki alati ma ise vahetanud…

Oh, hea, et sain südamelt ära rääkida… Muidugi me saame hakkama, remondi jaoks palkasime remondimehed ja alati saan isa appi kutsuda jne, aga ma lihtsalt tunnen, kuidas mehe selline käpardlikkus jahutab mu tundeid tema vastu.

Kas ma reageerin üle? Ma ei taha ju oma meest kaotada, aga mis ma saan teha, et mulle ta aina ebamehelikumana tundub. Mis elu see on, kui peab iga väikese olmeprobleemiga naabrimehe appi kutsuma, sest oma mees ei saa lihtsalt hakkama. Kas kellelgi on veel selline käpardist mees? Kuidas seda talute?