Me lõpetasime enda kapsaste-kartulite kasvatamise piirdeta põllul ammu ära. Igaüks, kes mööda sõitis, võttis natuke. Lõpuks oli suur osa mahapandust läinud. Inimesed ei saa justkui arugi, et see, mida nad teevad, on vargus. Sama hästi võiks pererahvale koju marssida ja näkku sülitada, oleks ausam ja otsekohesem, sest just sellise tunde säärane omavolitsemine su nähtud vaevaga ja tehtud plaanidega tekitabki.

***

Õnneks on ka selliseid. Tuttav rääkis, et nende aias ja põllul kasvas ka igasuguseid asju. Oli ükspäev tulnud perekond mööda teed, rääkinud et süüa oleks vaja, aga näen, et teil siin palju asju kasvab ja puud ka õunu täis. Et kas oleks abi vaja kas kohe või kunagi hiljem — raha ei tahaks, aga lastel oleks vaheldust ehk saate pärast kaasa panna midagi, mida endal palju on ja millest kahju poleks.

***

Meil ka kardulapõld suurema tee ääres. Paar aastat tagasi vaatan, et mingi sepp seal askeldab ja võtab rahulikult kartulit. Kisasin siis, et ou mis sa teed seal, see kultuuritoojate keeles vastu, et kartulit võtan, kas on kahju vä?!
Lubaduse peale toast jahipüss tuua hakkas tal küll kuhugi väga kiire:)

***

Tulin kord töölt varem koju ja näen, et aiavärav lahti ja üks naine laob puude all õunu kottidesse. Küsisin, et mida ta teeb? Vastas, et õunu korjab. Küsisin, et kes lubas? Ütles, et ta on alati siit õunu viinud! Ütlesin, et ma pole ju lubanud. Vastas, et vanaperenaine on alati lubanud! Ilmselt see, kes aastaid tagasi surnud ja kelle maja mõne aasta eest ostsime. Olen küll sügiseti märganud, et õunad -marjad kadunud, aga nii jõhkrat omavoli ei osanud kahtlustadagi! Läks teine torisedes ja needes ja rasket õunakotti järel lohistades ja mina jäin kui lollike sõnatult järgi vahtima!

***

Kuulge, eestlased, nii ju ei saa! Tõesti peetakse teiste tagant varastamist nii normaalseks? Häbi!