Sellisel juhul peaks riik muutma lähenemist ka lastetoetustele ja tudengitoetustele — kahjuks on need hetkel nutused. Ka haridussüsteem tuleks (jälle) ümber korraldada, nii et lapsed juba põhikoolis tuupimisest (just tuupimiest) läbi ei põleks. Sellise ettepaneku elluviimisel on hetkel kaks suurt takistust:

1) Lapsed ei saa aru, milleks nad õpivad ja tihtipeale ei teagi, kelleks nad saada tahavad. Isegi kooli lõpuklassis. See määramatus pole iseenesest probleem — paljud 30-aastasedki ei ole oma teed ja missiooni veel elus leidnud. Probleem on piiratus, oskamatus analüüsida ja lihtne infopuudus, mis koos väsimusega on takistuseks enese otsimisel.

Infot teismelistel vasuvõetavas vormis on vähe. Reaalaineid ei sallita kuna matemaatika, keemia ja füüsika on nii elukauged nende arvates. Samas tööturul on insenerid alati hinnatumad “haldusanalüütikutest”.

Kui vähegi annet on, oleks vaja lastel just reaalainetele rõhuda. Põhjusega, et kui “metsa läheb”, siis filoloogiks saab ikka ülikoolis õpitud.

Kokkuvõtteks — vaja on arendada mõtlemis- ja analüüsivõimet. Igas eluvaldkonnas tuleb kasuks, suvalise karjääritee valimisel on nn. paremad kaardid käes, kui noor täiskasvanu kasutab ajusid. Olgu treial, ehitaja, muusik või tõlk… Elulähedust, mitte tuupimist nõudva lähenemisega saab “toota” analüüsivõimega töösipelgaid, kes suudavad ühiskonna arengusse surema panuse anda kui moraalselt maatasa tehtud ja tuupimisega nüristatud noored.

2) Teine probleem tuleneb esimesest — lapsed on üleväsinud, kuna füüsiline aktiivsus madal ja vaimne tamp suur. Trennid, reisid, silmaringi avardavad tegevused (isegi internet kodus) maksavad raha, mida paljudel peost suhu elavatel vanematel ei ole. Nagu ka jõudu ja aega oma lastega tegelda ja nende aega sisustada — ei jõua, tööd on vaja teha, leib on vaja lauale saada. Lastetoetusi oleks vaja tõsta või muuta huviringide doteerimisesüsteemi nii, et huvi olemasolu korral raha takistuseks ei oleks.

Emapension kui selline, oleks põhimõtteliselt vajalik, ent tippjuhid riigi tasemel peaks enne läbi mõtlema, kuidas seda teha, kuidas raha ja ressursse saada. Meie noored ja sigimisealised lahkuvad välismaale (probleem! kes makse maksab sellepensioni jaoks?), juba lapsed üles kasvatanud põlvkond on oma panuse andnud ning loomulikult tuleb eakaid tunnustada (jah, tunnustada, mitte toetada).

Ja veel: meie probleem on rahvastiku kahanemine ja praeguse valitsuse poolse money talks ja “inimene on inimesele hunt” lähenemisega mõtlemis- ja analüüsioskusega noori naljalt Eestis kinni ei hoia.

Tahaksin paar asja lisada veel oma ettepanekute kohta:

  1. jah, sotsiaalmaksust, nimelt.
  2. Selline lähenemine aitaks tõsta sündivust.
  3. Selline lähenemine aitaks perekonda rohkem väärtustada, ka abielu, kuna esiplaanil oleks laste ja kasvava põlvkonna elukvaliteet. Ehk paneks piiri ka laste saamisele ainult toetuse pärast, kuna vanematel oleks otsene vajadus oma lastele hea käekäik ja haridus tagada, see aga jääb perioodi kui emapalka enam ei maksta (seetõttu rääkisin ka haridussüsteemi ja toetuste jagamise korra muutmisest).
  4. Kindlasti on vastuargumente — kuidas olla vanematega, kes oma lapsi ei toeta kasvueas (joodikud, või vastututundetult pere hüljanud emad-isad)? Sellistele ei peaks noor töötaja oma “õlga alla panema” kuna vanem/vanemad pole lapse kasvuajal oma kohust ei täitnud. Ning kuidas olla nende inimestega, kellel ei ole lapsi või kelle lapsed on hukkunud?

Teema on väga delikaatne, ühest kangist tõmmates vajab kogu süsteem tasakaalustamist et “laev” kreeni ei vajuks.