Lapsed kardavad, et kuna teemat nii palju arutatakse, saabki sellest reaalsus!

Minu algklassilaps tuli koolist ja küsis minult: "Emme, ütle, miks sellest tulistamisest nii palju räägitakse? Kas see tähendab, et nüüd kõik lapsed hakkavad oma õpetajaid tulistama? Kas minu koolis ka? Ma kardan!" Lähemalt uurides selguski, et Viljandi tulistamise fakt oli tema jaoks senikaua sama abstraktne kui arvutimäng, kuni õpetajad, koolipsühholoog ja sotsiaalpedagoog lisaks õhtustele uudistele ja raadioteadetele teema üles võtsid ning lapsed täiesti ära hirmutasid.

Toon veel paar näidet selle kohta, kuidas selle sündmuse üle võimendamine ja ühe hullu tegutsemisele nii suure mõju andmine on teistele lastele mõjunud. Tuttava kuueaastane laps tuli eelkoolist. Ema küsis: kuidas läks? Laps vastas: "Hästi, täna ei tulistatud kedagi!" Teismelised teevad sotsiaalmeedias ja omavahel vesteldes nalja: "Sul ikka on relv kaasas vää? Õps on välja valitud? Kes järgmiseks?"

Minu meelest tuleks meedias lõpetada selle rumala ja mõtlematu teo massiline kajastamine. See vaene 15aastane poiss on ju selgelt peast segi ja tema hullumeelset tegu ei ole vaja enam rohkem võimendada. Praegune meediakajastus näitab lastele, et tegu on millegi ägeda, põneva, huvitava ja natuke isegi laheda asjaga, sest sellega saab nii ruttu nii kuulsaks. Ja teiseks on lapsed täiesti paanikasse aetud - mida rohkem nad sellest kuulevad ja neid koolimaja ning relvade pilte teleris näevad, seda hullemaks nende hirm läheb. Nad hakkavad nägema tonti põõsas ning arvama, et selline asi juhtub nüüd kindlasti ka nende koolis.

Palun jätke see teema rahule ja lõpetage laste hüsteeriasse ajamine!