Murelik mees: miks naised enam üldse pesa punuda ei taha?
Olen 26-aastane. Mul on olnud mitmeid tüdrukuid, aga siiamaani pole ma veel mitte ühegagi neist koos elanud. Oma esimese pruudiga olin ma koos veidi üle aasta. Kui olime kolm kuud käinud, tegin esimest korda ettepaneku koos elama hakata — meil mõlemal olid üürikorterid ja oleks ju väga mõistlik üüri pealt kokku hoida, kui me nagunii praktiliselt kogu aeg koos oleme. Aga neiu ei võtnud seda ettepanekut sugugi rõõmsalt vastu, nagu mina eeldanud olin, vaid ütles pahaselt, et temal pole vaja, et keegi teda valvab kogu aeg ja et temale on vaja omaette-aega. Ma muidugi ütlesin selle peale kohe, et ma ei kavatsenudki valvata ja samuti olen ma valmis laskma tal omaette olla täpselt nii palju kui ta vajab, aga kuna ta turtsus ka selle peale ja üldse oli tema reageering mulle nii ootamatu, siis lõpetasin selle teema ruttu ära. Paar korda üritasin veel sellest juttu teha, aga talle see mõte ei meeldinud ja nii meil oligi visiitsuhe edasi, kuni lõpuks see suhe üldse otsa sai.
Pärast seda esimest on mul olnud veel tüdrukuid ja minu hämmastuseks pole keegi neist tahtnud koos elada. Esimese neiu puhul arvan, et olime veel tõesti nii noored ja äkki oligi veel vara, aga praegu olen juba 26 ja mu pruut on isegi kaks aastat minust vanem, aga ikka ei soovi ta n-ö pesa punuda. Ta ütleb, et ta ei taha nii noorelt nii olulisi otsuseid teha veel. Aga kuhu me niiviisi jõuame? Lõpuks ongi naised iseseisvad niikaua, kuni on isegi laste saamiseks juba hilja ja kuidas siis üldse inimesed varsti oma sugu jätkavad? Naised, miks te ei taha enam peret luua?
