Õde ise ei tunnista, et ta kuidagimoodi valesti käituks. Käib aga nappides riietes, kui meil külas on ja ütleb, et vahet ei ole — mu mees nagunii pikutab või magab ja tähele ei pane. Ütlesin talle, et lõpetagu selline käitumine või enam teda külla ei kutsu. Ta lihtsalt naeris selle peale. Veider on see, et kui me oleme kahekesi, siis räägib ta mulle pidevalt, kui mõttetu diivanikaunistus mu kallim on. Nii aga kui kolmekesi samas seltskonnas oleme, siis muutub mingiks kiisuks, kes tema pilke püüab ja kõrva juures nurruda üritab.

Kõige kurvem on see, et ta ei muutugi vist kunagi. Ta pole veel endale ka meest leidnud. Kuidas ma talle küll selgeks teen, et selline asi kuidagimoodi okei ei ole?