Mures naisüürnik: appi, korteriomanik kipub mulle peikaks
Mina tasusin talle korralikult ka makse, kuid tema jättis mitu arvet maksmata. Ta oli ka internetilepingu enda nimele teinud ja ühel hetkel lülitati internet välja. Helistasin Starmani ja tegin kurja häält, mulle öeldi, et miks juba kolm kuud arve maksmata? Ma ei osanud midagi vastata, ma olin sõbrale korralikult raha kandnud. Kogu see asi lõppes sellega, et kolisin välja ja seda inimest ma enam sõbraks ei nimeta.
Selle suve alguses tuli kolimine taas päevakorda. Viimane korter oli juba pikka aega müügis ning omanik leidis viimaks ostja. Ma pole mingi puuküürnik, kes siis korterist kümne küünega kinni hoiaks. Hakkasin uut otsima.
Tundus ideaalse lahendusena
Kinnisvaraportaalidest vaatasid vastu vaid sellised, kus maakler küsib vahendustasuks ühe kuu üürihinna, vastu saab talt selle, et prindib üürilepingu välja. Ei, aitäh. Kirjutasin oma Facebooki seinale, et otsin korterit. Üks tuttav ütles, et tema tuttaval oleks midagi pakkuda. See on minu meelest kõige parem variant, sa isiklikult inimest ei tunne, aga on ühiseid tuttavaid, mis tähendab, et pole liiga lähedane, samas tead tema tausta ning saad usaldada. Tegu oli ühe noormehega, kes töötab projekteerijana. Meil on Facebookis 10 ühist sõpra. Töötab korralikul ametikohal, piltide põhjal tundus ka pigem tagasihoidlik. Peopilte või lugematuid selfisid polnud, näitas pigem, et käib kooris laulmas ning mängib tennist. Käisin korterit vaatamas ja meil oli kohe hea klapp. Sarnane huumorimeel ning ka korteri osas sarnased nõudmised. Mulle meeldis, kuidas ta oli selle sisustanud. Ma olen selline minimalistlik IKEA tüüpi, mul pole vaja mingit retro-korterit, kus ahi ajab tossu sisse ning tualett meenutab seda, mis on vanaema juures maal. Lõime käed aastaks. See korter ongi tal mõeldud üürimiseks, tal pole plaanis seda müüa. Kolimine on üks tüütumaid tegevusi maailmas, mulle ei meeldi kohvrite otsas elada. Kui juba kuskile kolida, siis pikaks ajaks.
Omanik: läheks äkki kohvikusse
Kaks nädalat läks mööda, olin end sisse seadnud, soolaleibki peetud. Siis hakkas korteriomanik — ta nimi on Siim — Facebookis kirjutama. Kuidas korter meeldib? Kas saan ise kuidagi aidata, kui vaja midagi parandada? Tead, mul oma kodus üks kapp üle, äkki tahad?
Vastasin viisakalt, ei taha sõpsiks ka muutuda. Tema on ikkagi korteri omanik, mina üürnik. Siim aga läks veelgi sõbralikumaks, uuris, et äkki saaksime mingi aeg kokku, tore oleks üürnikuga paremini läbi saada. Nüüd olin juba kahe vahel — ehk oleks ebaviisakas ära öelda, peab mind ninakaks üürnikuks. Saime siis kokku, rääkisime üüriturust ja üldistest tegemistest. Ta tundis väga huvi minu töö kohta, uuris, millega vabal ajal tegelen. Üritasin jätkuvalt hoida viisakat distantsi, kuid tema käitus juba kui parim sõber. Mõni aeg hiljem sain aru, et sõprus on vale definitsioon. Ta kirjutas jätkuvalt Facebookis, uuris, mis filmid mulle meeldivad, mis muusikat kuulan. Ühel õhtul kirjutas isegi, et vaatas mu pilte, ja ma näen nii kena välja. Selle neelasin veel kuidagi alla, mõtlesin, et äkki ta oli paar õlut joonud.
Lillekimp ja kallistus
Tuli päev, mil pidin järgmise kuu üüri maksma. Ta tuli minu juurde kohale, lillekimp käes. „Mõtlesin, et pean ikka oma kallist üürnikku meeles!” Naeratasin ja võtsin lilled vastu. Ta ei tahtnud kuidagi ära minna, pakkusin tassi kohvi ning ise nihelesin tema vastas istudes. Ära minnes tegi mulle pika kalli. Kartsin tõesti, et üritab isegi suudelda, õnneks mitte. Vahepeal on ta jätkanud kirjutamist, ostis meile veel teatripiletid ka. Nädala alguses aga kirjutas, et võiksime reedel koos välja minna, ta teab üht restorani, kus olla maailma parimad veinid. Ma üritan jätkuvalt viisakas olla, ta on ju mu korteri omanik. Korrutan seda pidevalt, aga tean, et lõputult ei saa praegune olukord kesta. Ta pole esiteks mu maitse, ja teiseks — ma olen üürnik, tema omanik. Muud ma ei taha.
