Naine dilemma ees: ta muidugi meeldib mulle, aga rumal ja ebaeetiline oleks ju abielus mehega midagi arendada?
Naisteka foorumis küsib nõu üks naine, kellel on hakanud tekkima tunded oma suhtes kolleegi vastu.
"Abielus kolleeg on minu suhtes väga abivalmis ja käitub ülimalt meeldivalt, naeratab eriti õnnelikult, kui minuga kokku puutub," kirjutab ta. "Varem vaatas alati pikalt otsa ja palju, peomeeleolus otsis ilmselgelt mu seltsi ja kallistas palju.
Hakkasin ise teda vältima, kui sain teada, et ta pole vaba. Ta sai vist aru ja vältis vastu. Enne nägime iga päev mitu korda, nüüd läks vahel nädal kordagi kohtumata. Aga, kui paar päeva tagasi kogemata kokku sattusime ja pidin temaga suhtlema, naeratas ta jälle õnnelikult, pingutas abivalmidusega igati üle ja mina olin ka kohe tükk maad õnnelikum jälle. Teda eirates oli endal ka nukker.
Ta muidugi meeldib mulle, aga rumal ja ebaeetiline oleks ju abielus mehega midagi arendada? Nii ongi selline tore ja natuke mõttetu ja natuke armunud tunne."
Lugeja, anna nõu, kuidas sina sellises olukorras käituksid?
