Kirjutan teile oma probleemist, mis on seotud mu elukaaslasega, sest mind huvitaks, kas kellelgi on veel sarnaseid muresid.

Tutvusin oma praeguse elukaaslasega, kui olin 23-aastane. Tema oli sama vana. Meie vahel oli kohe tohutu keemia, ometi möödus kuid, enne kui võisin öelda, et me oleme suhtes. Nimelt me veetsime väga palju koos aega, aga ta rääkis mulle kogu aeg, et ta ei tea, kas ta on nii noorelt üldse suhteks valmis. Vahepeal oli ta minu jaoks olemas, siis jälle mitte. Lõpuks me siiski lõime suhte ja kõik oli tore.
Kõik oli tore niikaua, kui mul tuli umbes pärast aastat aega suhtes olemist idee, et me võiksime koos elama hakata. Oi, kus ta alguses vastu punnis! Tema arvates oli veel liiga vara, ja ta arvas, et koos elamine kaotab suhtest särtsu. Läks jälle mitu kuud mööda, kuni ta lõpuks ütles, et nüüd on ta vist valmis kokku kolima. Eks ta tegi seda peamiselt sellepärast, et ma olin tema suhtes natuke jahedamaks muutunud, sest ma polnud enam kindel, kas seda suhet on mõtet jätkata.
Nüüdseks oleme koos elanud juba üle kaheksa aasta. Juba mitu aastat olen ma vaikselt unistanud abiellumisest ja seda ka talle vihjanud. Ta ei ole üldse vedu võtnud. Noh, eks ma üritan veel.
Aga minu kõige suurem mure on see, et ta ei soovi veel lapsi saada. Kui räägin, et ma olen ju juba 33-aastane ja varsti on juba hilja, siis ta ainult naerab ja ütleb, et see on ju veel väike vanus. Et tänapäeval saavad naised ka 40ndates lapsi. Ja et miks ma ei või selle lapsesaamisega oodata, kuni tema ka selleks valmis on.
Selline see meie elu on — tema ei ole kunagi millekski valmis samal ajal, kui olen mina. Aga samas suhte ta minuga ikka lõi ja ka koos hakkas elama — seega ma võin ju loota, et varsti on ta valmis ka abielluma ja lapsi saama?
Kas teistel naistel on sarnaste meestega kogemusi? Kui kaua tasub oodata meest, kes ei ole valmis?