Naine imestab: üks seksuaalpartner elu jooksul — kas tõesti liiga vähe?

 (113)

Naine imestab: üks seksuaalpartner elu jooksul — kas tõesti liiga vähe?
Pilt on illustreerivKyle Bearden, Unsplash

Hiljuti kirjutas üks naine, et kahetseb oma puudulikke seksuaalseid kogemusi, sest tal on elu jooksul ainult üks partner olnud. See pani mind mõtlema ja kuna see teema on mul juba ennegi hingel kripeldanud, panen oma tunded kirja.

Minu sõpruskonnas on neid naisi, kellel on ainult üks partner olnud ja neid, kelle omade üles lugemiseks jääb sõrmedest väheks ning appi tuleb võtta varbad. Ja võib-olla veel kellegi teise jäsemed lisaks. Enamiku sõbrannade partnerite arvu ma ei tea, sest me pole sellest rääkinud ja see pole üldse olulinegi. Väga harva, kui mõnes seltskonnas (99% juhul on see segaseltskond ja küsimuse algatajaks meesterahvas) tuleb jutuks, kes kui paljudega maganud on. Selline kelkimine, et ohooo, ma olen nii kõva mees, ma olen 100 naisega maganud, jääb minu arvates sinna teismeliseea lõppu või kahekümnendate algusesse, kui „vallutused“ olid sotsiaalselt kuidagi sunnitud ja surve suurem. See süütuse kaotamine ja kogemuste omandamine on enamike noorte jaoks nii oluline teema, et mina võtan mütsi maha nende ees, kes tõesti on oodanud ja alles 18-, 19- või 20-aastaselt selle tembu ära teinud ning inimesega, kes neile tõesti meeldib. Mina ise ei pidanud süütust toona oluliseks ja leidsin, et sellest „lahti saamine“ peab ükskord ikka juhtuma ning põhimõtteliselt viskasin selle 16-aastasena minema noormehele, kes minust ei hoolinud ja kes pärast oma saavutusega kelkis. Ei olnud ebameeldiv kogemus, ei mingit valu või vägivaldsust või ebamugavust, aga see hilisem suhtumine oli alandav ning võttis tahtmise seksiga tegelemiseks tükiks ajaks ära. Seega jäi minu kahekümnendate alguse esimese tõsise püsisuhte ja seksuaalsuse nautimise ning süütuse kaotamise vahele kaks „kogemust“, mis mõlemad võiksid olemata olla. Üks ühe tollase peikaga, kes mind vastu tahtmist seksima manipuleeris (õnneks ühekordne projekt, sest enam ma temaga ei suhelnud) ja teine ühel peol väga purjus olles noormehega, kes mulle meeldis, aga akt ise oli alkoholikoguse tõttu täiesti mõttetu. Ma ei tundnud midagi ja me ei jõudnud kusagile. Ka temaga ma pärast enam ei suhelnud.

Pärast oma püsisuhtest lahkuminekut oli mul veel üks mõttetu „kogemus“, kui lahkuminekuvaludes lasin end ühel sõbral lohutada, üks vein viis teiseni ja lõpuks maandusime voodis, kus selgus taas, et tugev joove ja seks ei käi kokku. Me lahkusime siiski sõpradena ja pole sel teemal enam kunagi juttu teinud. Õnneks pärast seda olen juba aastaid koos olnud ühe mehega ning kavatsen seda olukorda hoida. Kuus seksuaalpartnerit ei ole vist palju, aga ma tunnen, et pooled neist oleksid võinud olla täiesti olemata, sest kogemuse mõttes need midagi juurde ei andnud, tõid ainult negatiivseid emotsioone ja mul oleks vaimselt puhtam olla, kui neid poleks olnud. Ma ei mõista hukka neid, kellel neid kogemusi nii palju on, et lugemine sassi läheb. Mõnele ongi seks olulisem ja loomulikum. Samas tahan ma öelda kõigile neile, kes kõhklevad, kas süütusest „lahti saada“ või mitte, et kui juba niimoodi mõtled, siis pigem oota veel. Kogemus kogemuse enda pärast ei ole midagi väärt ja rõhuda võiks ikkagi kvaliteedile, mitte sälkudele voodipostil. Et õpidki end tundma ja tead, mida tahad ning oskad seda küsida. Lihtsalt meritähena purjus peaga lebamine ja genitaalide kokkuhõõrumine jättis vähemalt mulle hinge tühjuse. Aga see on ainult minu arvamus ja kogemus. Üks partner elus tundub mõnes mõttes täiesti mõistlik ja ihaldamist väärt olukord.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare