Naine, kelle mees töötab välismaal: temata olengi oma hirmudega üksi ja ta on küll ühe telefonikõne kaugusel, aga see pole ikkagi päris sama

 (28)
Rääkige kaasa!
Naine, kelle mees töötab välismaal: temata olengi oma hirmudega üksi ja ta on küll ühe telefonikõne kaugusel, aga see pole ikkagi päris sama
Foto: Marco Ceschi/Unsplash

Sageli räägitakse neist Soome ehitajatest ja meestest, kes jätavad aeg-ajalt oma naised maha ning lähevad piiri taha tööle. Räägitakse sellest, millist elu need mehed seal välismaal elavad ja kuidas nende naised on üks kodus ja peavad kogu pereelu oma õlgadel kandma. Räägitakse, et oi, kui raske nii ikka on, aga vähemalt teenib mees korralikumalt kui siin Eestis. Ja noh, eks see on ka tõsi.

Aga ma pean tunnistama, et ma vihkan seda aega, kui mu abikaasa pole meiega kodus ja ma pean ise väikeste laste kõrvalt kõigega hakkama saama. Kas ma saan sellega hakkama? Muidugi! Aga kas ma tahaksin, et ma ei peaks saama? Eks ikka. Ma lihtsalt tunnen, et mu partner, tugi ja parim sõber on sadade kilomeetrite kaugusel ega tule veel nii pea tagasi.

Kui ta on kodus, tunnen end palju tugevama ja parema emana. Juba tema olemasolust, isegi, kui ta istub diivanil ja puhkab, on nii palju rohkem kasu, kui see, et saan talt läbi Skype nõu küsida. Kui ta on kodus, siis ma vähemalt tajun kogu aeg, et abi on käeulatuses ja saame vajadusel teineteisele toeks olla. Kui mul pole aega või pean mujal olema, saab tema meie lapsed lasteaiast ära tuua ja ma ei pea olema totaalne närvipundar, kui mingi SOS ette tuleb. Kui meil on vaja koeraga taas ootamatult arstile minna, aga mul on oluline koosolek, on võimalik, et ta saab ise minna. Kodus olles käib tema toidupoes, et ma ei peaks veel peale pikka tööpäeva seda ka tegema. Noh, saate ise ka aru, et nii on ju lihtsam. Kaks inimest on siiski kaks inimest.

Seotud lood:

Aga kogu aeg sellist luksust me endale lubada ei saa. Kui kodus puhatud, sõidab ta taas laevaga üle lahe ja jätab meid mõneks ajaks omaette. Jah, ta on küll ühe telefonikõne kaugusel, aga see pole päris sama.

Üksi olles olengi oma hirmudega üksi. Mis siis, kui ma magan hommikul sisse ja mu lapsed ei jõua õigeks ajaks lasteaeda? Mis siis, kui mul läheb poolel teel tööle rehv katki? Mis siis, kui ma kaotan koduvõtmed ära ja me ei pääse enam oma koju sisse? Kõik need "hirmud" on küll lahendatavad, ma tean, aga vahel oleks vaja lihtsalt mingit tuge.

Eks see raskus mu õlgadel on küll olemas, aga ma tunnen siiski südames, et selline elu on ajutine. Ühel päeval ma loodan, et ta tuleb koju selleks, et siia jäädagi. Loodetavasti leiab sama hea töö ja saame lõpuks ometi neljakesi koos olla.

Kuidas teised naised välismaal töötava abikaasata hakkama saavad? Tore oleks kuulda ka teiste lugusid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare