Naine kogemusest depressiooni ja antidepressantidega: jumal tänatud, ma elan jälle. Ma saan terveks!

 (65)
Naine kogemusest depressiooni ja antidepressantidega: jumal tänatud, ma elan jälle. Ma saan terveks!
Foto: Unsplash

Vahel peab käima näoli mudas, et siis saaks paremini minna. Ehk lugu sellest, kuidas olin märkamatult depressiooni ohvriks langenud. See hiilis nii tasa mulle ligi, et üks hetk ma ei suutnud mõista enam, mis minuga toimub. Ma ei kontrollinud oma mõtteid ega tundeid, ma olin üks ärev, enesega pahuksis, elurõõmu kaotanud “keegi“– ei teadnud sedagi, kes ja milleks ma olen. Milleks ma söön? Milleks ma elan?

Minu maailmapilt oli nii negatiivne, et sellega oli raske toime tulla. Mitte ainult minul, vaid ka minu lähedastel. Omavahelised suhted hakkasid kannatama ja ma olin üpris kindel, et minu suhe puruneb. Otsisin kõikjal vigu ja süüdlasi. Kohutav pinge mu turjal saatis mind hommikust õhtuni. Olin lihtsalt murest vaevatud, mu suunurgad vajusid aina enam allapoole. Ma võitlesin magamatuse ja võimetusega teha tööd.

Kõik see kestis seni, kuni minu lähedaseim sõbranna ütles mulle muret tundvalt, et ma peaksin abi otsima. Seekord ta ei teinud nalja.

Lisaks olid selleks hetkeks tekkinud mul tugevad ärevushood, tihti arusaamatul põhjusel tagus süda rinnus nagu jänesel. Hirmus, et tööandja peagi märkab minu suutmatust tööd teha, konsulteerisin oma perearstiga, mille lõpptulemusena päästsin oma kooselu ja tööalased suhted.

Mind suunati teraapiasse ning määrati ravimid. Ma olin skeptiline mõlema suhtes, aga ei näinud ka teist väljapääsu. Ikka tekitasin omale murepilvi peakohale, mõtetega, et peaksin sellega suutma ise toime tulla. Kuidas ma ei suuda?

Seotud lood:

Ma kartsin seda esimest tabletti nagu tuld. Mis sellest, et pidin võtma vaid pool. Olin lugenud internetiavarustest jubedaid kommentaare kõiksugu kõrvalmõjude kohta. Palju räägitakse sellest, kuidas antidepressantidest jäädakse sõltuvusse. Nii palju valet!

Võtsin esimesel nädalal igat tabletti nii, et hoidsin seda paar sekundit näppude vahel ja mõtlesin, et mida ma ometi teen…aga jumal tänatud, ma elan jälle. Ma saan terveks.

Selle jutu mõte ei ole ergutada kedagi haarama kätt rohtude järele. See peab olema viimane õlekõrs, täiesti läbimõeldud otsus! Tahan julgustada inimesi ise oma tervise eest hoolt kandma, jälgige oma sisetunnet, mitte foorumeid! Depressioon ei ole enam mingi harukordne nähtus, ravivõimalusi tuleb pidevalt juurde, kuid endiselt liigub palju müüte ja valearusaamu, mis võivad tekitada asjatut hirmu. Teadliku suhtumisega enesele päästerõnga visates võid peagi üllatuda, kui palju elamisväärset sinu ümber on.

Minu kogemus ütleb, et varem negatiivsena nähtu võib ühtäkki isegi positiivsena näida. Saan vaid kahetseda seda, et oma probleemi omale juba varem ei tunnistanud.