Naine kurvastab: mida edukam olen oma ametikohal, seda lootusetumana hakkab näima minu kooselu

Ei saaks nõustuda väitega, et tee tööd, siis tuleb ka armastus. Mida edukam olen oma ametikohal, seda lootusetumana hakkab näima minu kooselu.

Elan justkui kahte elu: tööl olen aktiivne, rõõmsameelne ning torkan silma oma “teeme ära!” suhtumisega, alati vastuvõtlik muudatustele ja suure tahtejõuga. Aga koju jõudes.... Sellest on saanud justkui reegel, et kodu uksest sisse astudes ma vahetun, toimub automaatne meelemuutus, sest tundub, et saan tegelikusega vastu vahtimist.

Olen kuidagi kaotanud lootuse, tahte midagi muuta ja olla kena oma kaasa vastu, minu kannatus on katkenud ja koduseinad neelavad kogu minu energia. Tundub, et olen sattunud nõiaringi, millest ei suuda enam omal käel väljuda. Ja kui esitada endale küsimuse, et kas ma üldse tahan? Siis vastus on ei, sest mulle tundub, et olen pidanud liiga palju nii vaimselt kui füüsiliselt üksi läbi elama. Ja kui mulle ei suudetud olla toeks minu halbadel aegadel, siis miks peaksin jagama läbi kannatuste kasvatatud vilju?

Kallis mees, sa kasvatasid mind isekaks kõige karmimal moel ja ma ei ole nõus jagama sinuga ainsatki senti, mille taga on minu valatud pisarad!