Päris rõve on tegelikult igal õhtul õllehaisuse mehe juurde voodisse minna. Mulle käib närvidele, et ta ei saa ühtegi õhtut täiesti kaine olla. Tema väidab, et ta lõõgastub niimoodi ja õlu ei ole mingi alkohol, vaid rohkem nagu limonaad, mida võib juua nii palju kui sisse mahub. Maha jätma pole ta mingil juhul nõus, sest õhtuse õlle nimel ta paistab, et elab, ja tuleb õhtul töölt koju.

Mina ise armastan ka õlut, aga näiteks laupäevaõhtul saunas või tõesti teinekord maksimaalselt pudeli nädala sees joon ära. Mulle hakkab küll pähe, rooli selliselt kindlasti ei istuks, aga mees ütleb, et tema on pärast kahte õlut sama kaine kui ennegi ja pole mingit probleemi autoga sõitma minna. Olen temaga isegi käsipidi kokku läinud ükskord, kui tahtis pärast paari pudelit õlut minna poodi juurde tooma ja ma tema autovõtmed ära peitsin.

Raha pole ka vähetähtis teema. See, kui palju ta alkoholile kulutab, on minu meelest juba arulage. Keskmisest väiksema palga juures sadu eurosid iga kuu alkoholi peale raisata on täitsa üle mõistuse ju. Aga tema vabandus: vähemalt ma ei suitseta! See veel puuduks, tõesti...

Ei teagi, mida teha. Õlu on talle armsam kui miski muu, armsam kui mina näiteks. Huvitabki nüüd, et mida Naisteka lugejad arvavad?