Pidevad riiud on sellepärast ja kuskile me nende rääkimiste ja riidudega ei jõua. Ausalt öeldes seda kaheaastast on ka päris raske üksinda kasvatada ja kogu kodune elu on minu peal. Nüüd keeras mees veel vinti ülegi, et kui tavaliselt on ta kaks nädalat ära, siis nüüd läks kaugele tööle pea kaheks kuuks.

Minule pähe ei mahu, et kuidas saab üks hooliv isa niikaua üldse lapse juurest ära minna ja veel eeldab, et abielu on ka korras. Lihtsalt ongi, et teeb mis tahab ja üksi otsustab, et läheb, millal läheb ja millal tuleb ja minuga ei arutagi midagi.

Jah, rahaliselt ta aitab, aga ausalt öeldes ma ei ütleks, et see piisav on sellise elukorralduse sees. Ma ei jaksa enam nii elada ja näen ka, kuidas laps isa igatseb ja vahest nutab, kui näeb näiteks pilti, kus ta isaga koos on. Laps ju kannatab eelkõige sellepärast, et isa käib vahest harva nagu narrimas ja enamasti teda tema jaoks olemas ei ole.

Ühesõnaga mu jutu mõte on see, et kuna ma ei jaksa nii elada enam, pidevalt oodates, närvitsedes, kiskudes ja mehe poolt ei näe ühtegi sammu, et pereelu stabiilsemaks saab, mida ta lubanud ometi on, et ma arvan, et parem oleks minna lahku. Just minu ja lapse huvides. Kui seda isa ikka nii vähe on, siis milleks last segadusse ajada. Mina kasvatan nagunii enamasti üksi, et ma siis pigem teeksingi seda üksi ja kogu aeg.

Minu küsimus on aga see, et kui peaks mehega minema lapse jagamise suhtes kismaks, et mis võimalused tal kohtus oleks selle välismaa tööga? Kas oleks üldse selline variant, et laps määratakse isaga elama? Minu mõistus ütleb, et mitte, sest isal pole kindlat kodugi ega mingit stabiilset elu. On äkki keegi selle saaga läbi teinud ja räägib oma kogemusest? Mis võimalused minul on? Alles harjutan last lasteaeda, hetkel kindlat tööd pole, on ajutine töö mul hetkel ja elamine on minu korteris.