“Ikka olen mõelnud, aga minevik on minevik ja kuna olematuks seda nii ehk naa ei tee, siis pole mõtet sellega oma pead vaevata,” kirjutab ta. “Kui oma praeguse mehega n-ö käima hakkasin, oli tal kodus üks karp, kus olid fotod sellest ajast, kui ta oli veel koos oma eksiga. Mäletan, et meie suhte algul mind hirmsasti häirisid need fotod. Korduvalt võitlesin kiusatusega see karp üldse minema visata.

Kui mehega neist rääkisin, ütles ta lihtsalt rahulikult, et las nad olla. Mind tegi see muidugi tigedaks, ma oleksin soovinud, et mees need fotod oma käega ära oleks hävitanud (tagantjärele mõeldes muidugi naeruväärne ja lapsik).

Aga lõpuks, kui olin neid fotosid oma kolm kuud salaja lapanud ja mõelnud, et mida nendega ikkagi teha, võtsin hoopis ühel päeval kätte, ostsin ilusa albumi ja panin nad albumisse ära. Nii tegin ma rahu mehe mineviku ja ennekõike iseendaga. Tundsin, et enam mind ei näri see, mis oli enne mind. Mõistsin, et kui sa inimest tõeliselt armastad, siis suudad sa austada ka tema minevikku.

Nüüdseks oleme kümme aastat abielus, kasvatame tütrekst ja need fotod… noh, need on ka kuskil sahtlipõhjas veel alles.”