Naine muretseb: tundub, et kahe lapse kasvatamine käib mehele üle jõu ja ta vist hakkab meid maha jätma

 (105)
Naine muretseb: tundub, et kahe lapse kasvatamine käib mehele üle jõu ja ta vist hakkab meid maha jätma
Photo by Allie Milot on Unsplash

Olen juba natuke paanikas, sest kardan tõsiselt, et mees läheb meie juurest ära. Meil on kaks last ja olen aru saanud, et ta ei tule selle koormaga toime.

Ühe lapse isana oli ta suurepärane — hoolitses, hoolis, tundis huvi, mängis temaga, käis trennis kaasas jne. Aga nüüd, kui lapsi on kaks, on ta igasuguse huvi laste vastu kaotanud ning käitub nii, nagu lapsed oleks talle ainult tüliks ja segaksid teda pidevalt. Väiksem muidugi nõuab pidevalt isa tähelepanu, sest tahab mängida ja sülle ja igasuguseid asju näidata ja liivakastis käia, suurem vajab abi koolitöödes, teda peab trenni ja sõprade sünnipäevadele sõidutama ja nii edasi. Lapsed on täiesti tavalised ja normaalselt kasvatatud lapsed, nad ei ole mingid hullud põrgulised või marakratid, kes meile pähe istuvad. Minu meelest see on täiesti normaalne, et lapsed vajavad mõlema vanema tähelepanu.

Isa on aga tüdinud. Ta ei ütle seda välja, aga ma näen seda. Kuidas ta ajab lapsi enda juurest ära, kui need tulevad tema jutule. Karjub täiesti põhjuseta, kui väiksem ripub tema küljes ja tahab issile uut autot näidata või auto kohta midagi küsida. Suurem saab kogu aeg sõimata, sest isa meelest teeb ta midagi valesti kuigi tegelikult on ta ainult laps ja teeb oma lapse mõistusega nii hästi või halvasti kui oskab.

Seotud lood:

Ja nüüd on ta ka minu vastu keeranud, sest arvab, et mina olen valinud laste poole ja kaitsen neid liialt. Aga kes siis veel peaks lapsi kaitsma kui mitte nende ema? Loomulikult ei luba ma tal nende peale karjuda lihtsalt sellepärast, et lapsed tahavad isaga mängida, aga isa ei viitsi seda teha. Arusaadav, et iga kord ei viitsi, aga et enam üldse kunagi ei viitsi… Ning ma ei luba tal lapsi lüüa selle eest, et nad laulavad liiga kõva häälega või jooksevad mööda tuba. Väikesed lapsed jooksevad, teevad häält ja mängivad. Ta on unustanud, et meie suurem laps tegi kõike sedasama ja siis polnud tal selle vastu midagi. Nüüd, kui neid on kaks, on lärmi ja möllu topelt ja sellega ta toime ei tule. Süüdistab, et olen lapsed ära hellitanud. Võib-olla olengi, aga aidaku siis kasvatada, mitte ärgu karjugu!

Olen püüdnud teda igati mõista, aga kuskilt läheb piir. Mina tulen samuti töölt ja olen väsinud, aga jõuan ikkagi lastele süüa teha, nendega mängida, neid vannitada, neile lugeda, koolitöödes aidata ja magama panna. Issi ei jõua ega viitsi enam midagi. See, et kaks last on suur töö, tuleb talle justkui suure ja halva üllatusena.

Igatahes oleme praegu sellises punktis, et ma olen üsna kindel, et tal on meist kõigist täiesti kõrini ja ta hakkab varsti asju pakkima, et välja kolida. Ma ei tea, mida teha või kuidas seda takistada. Ei tahaks, et ere lõhki läheks, aga samas annan endale aru, et lapsed ei tohi üles kasvada koos närvihaige isaga, kes omaenda tunnetega toime ei tule ja selle pärast laste peale karjub.

Mida ma peaksin tegema?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare