“Tänapäeva mehepojad lihtsalt on nõrgukesed,” alustab ta. “Meil on 25-aastane poeg ja vahel, kui mehega midagi arutan (tavalisi lihtsaid asju), tuleb poeg ja käratab mulle: “Ära nääguta isa kallal!”

Aga sellepärast me olemegi juba 29 aastat kenasti koos elanud, et me arutame kõike omavahel. Suuri otsuseid võtame vastu ainult siis, kui see meile mõlemale sobib. Kõik käigud on eelnevalt läbi arutatud ja tegevused/kellaajad paika pandud. Meie poja jaoks on meie igapäevane omavaheline suhtlus näägutamine — mina “ainult näägutan” mehe kallal. Kuid, eks sellepärast pole poeg pruuti ka leidnud, et tema arvates nii, kui naine suu lahti teeb, on see automaatselt näägutamine…

Kuna mina olen laste sünnist saadik kodune olnud, mees käib tööl ja teenib raha, siis ma pole kunagi midagi talt nõudnud. Mees on kõik need 29 aastat olnud “vaba mees vabal maal” ehk käib, kus tahab, kui mina istun lastega kodus.

Kui lapsed väikesed olid, oli ikka väga raske, kui mees oli rattarallidel, jooksuvõistlustel, kursuse kokkutulekutel, asutuse suvepäevadel, kolleegide sünnipäevadel, firma jõulupidudel jne. Kuna meie lapsed ei käinud ka lasteaias, siis olin mina kogu aeg kodus.

Kodus istudes ei kuluta ka raha, sest pole vaja riideid ega juuksurit ega kunstküüsi. 29 aasta jooksul oleme kolm korda kolinud, ostnud-müünud kinnisvara ja need on olnud otsused, mis oleme detailideni koos läbi arutanud. Nüüd on vaja uus aed teha ja ka seda arutasime koos. Ilmselt poleks tohtinud, sest oma arvamuse avaldamine on mõne arust näägutamine…”