Naine on hädas: ämm kutsub kogu aeg oma poega "maale appi" ja nii veedangi nädalavahetused üksinda..
Naisteka Foorumisse on jätnud oma mure naine, kelle mees temast kogu aeg eemal on. Suurema osa oma ajast veedab ta maal, vanemate kodus.
Ja nii ongi. Esmaspäevast reedeni on tööl, reedel läheb sageli otse töölt juba maale ja harvad pole ka juhused, kus saabub esmaspäeva hommikuks otse tööle tagasi. Hakkab lihtsalt vara sõitma. Minul ei ole huvi tema vanemate juures nii sageli käia. Peamine “meeldiv” aeg ongi ju tegelikult nädalavahetused. Nädala sees õhtuti näeme, aga siis on mõlemal teised kiired tegemised ja oleme lihtsalt väsinud.
Lugesin siin foorumis ühe teise sarnase teema läbi ja olen ka sõbrannadega arutanud. Järeldus, millele jõudsin, on see, et oleme selles osas erinevad. Palun ärge öelge, et “aga maal ju ongi parem” ja muud sarnast, sest see on individuaalne. Seal teises teemas ka käis põhitrall naise sõimamise ümber, et naine kaasa ei lähe. Mees ei oleks nagu mitte kuidagi vastutav piisava suhtluse ja läheduse säilitamise eest, tema võib minna kuhu tahab, olenemata, kas see koht meeldib naisele või ei ja naine on ise süüdi, kui kaasa ei lähe.
Mees käib seal sellepärast, et ema kutsub. Samas ei ole sinna minemine talle vastumeelne, ta ei ole nii-öelda tallaalune. Ta on ise ka öelnud, et talle nädalavahetusel (ka talvel) linnas olla ei meeldi ja lisaks on see asjaolu, et iga jumala nädal on ta emal millegagi abi vaja (maja pole hiigelsuur, talupidamist ei ole, paar üksikut peenart on). Enamik töid on majas sees. Ma ei kujuta ette, kas seal need tööd iial lõpevad — kogu aeg on vaja mingit väikest liistu või vidinat kuhugi panna. Igatahes on tal koguaeg “väga mõjuv põhjus” ja “sellist asja ei saa ometi tegemata jätta või edasi lükata”.
Jah, tõesti, minule ei meeldi reede õhtul väsinuna pakkida asju ja sõita 3,5h sinna maale, et otse voodisse vajuda. Laupäev on veel päeva moodi, aga siis pühapäeva hommikul kohe sõit tagasi ca 6h (see sõit on pikem, sest siis tulen mitmete erinevate bussidega, sest ei soovi ega saa ühe pühapäevaõhtuse trenni tõttu esmaspäeva hommikuni olla, et mehe autole hüpata).
Muidugi käin aeg-ajalt enda vanemate juures ka ja muidugi mees peab enda omade juures käima ja oleksin seal nõus vahel ka kaasas käima, aga probleem on selles, et ta veedab seal absoluutselt kõik nädalavahetused.
Mingi sellel teemal “rahulik rääkimine” ei tule kõne allagi. Tal on alati enda arvates nii vajalik see sinna minemine, et ma olen “peast põrunud”, et üldse julgen selles kahelda. Samuti on tal hea manipuleerimisvõte see, et ütleb, et mida ta siis nädalavahetusel linnas teeks. Siis ma peaksin tema loogika järgi talle kohe ette vuristama täieliku kava kaheks päevaks, alates laupäeva hommikust kuni pühapäeva õhtuni, et mida me täpselt teeme ja kus oleme — loomulikult peavad kavas kõik tegevused ja nende maksumused talle täiesti meeltmööda olema. Kui ma seda teha ei suuda, siis ütleb kohe, et “no näed, mitte essugi pole siin teha, ise saad ka aru ju”. Selline konseptsioon, et tegelikult ma lihtsalt tahaks, et ta minule ka natukenegi tähelepanu pööraks ja vabatahtlikult aeg-ajalt nädalavahetuseks koju jääks ja minuga koos jooksvalt mõtleks, et kuidas siis aega sisutame — see on tema jaoks arusaamatu.
Minu peamine küsimus siinkohal ei seisne selles, et kas maal on parem ja või mitte jne. Te ei veena mind ümber, et peaksin ise ka iga nädalavahetuse seal olema ega suuda minusse sisendada seda meeldivust, kui mulle seal lihtsalt ei meeldi seal. Samuti saan täiesti aru, et inetu oleks keelata tal oma vanemaid vaatamas käia. Põhiküsimus on siin hoopis selles sageduses. Meestel tundub see ema juures käimine olevat nii püha asi ja väga raske on sel teemal rääkidagi, sest kohe tekib kaitsepositsioon. Samas kui ta veedab oma vanematega rohkem aega kui minuga, tekib mul ikkagi küsimus, et miks.
Kõige “hullem” on see, et muus osas on mees normaalne. Kodus olles kohtleb mind hästi, koristab, nädala sees õhtuti üritab ikka juttu teha jne (mitte ei maandu diivanile ja hakka kurtma, et tal ju raske tööpäev selja taga). Käin ise ka tööl. Aga nii kui tuleb see maal käimine jutuks, muutub ta selliseks, nagu ma oleks ta suurim vihavaenlane ja sooviks tal igasuguse maal käimise ära keelata. Siis tulevad mängu jälle need võtted — ütle siis täpselt, mida ma siin linnas teen jne — kui ma sekundiga ei ütle, siis loeng — no ma ju ütlesin et linnas on mõttetu jne.
Need korrad, kui olen seal kaasas käinud, siis seal nüüd mingit nii suurt tegevust ei ole, eriti talvel. Paneb oma liistu ära poole tunniga ja siis vahivad vanematega televiisorit enamiku ajast.
Esimesel koosolemise aastal ta selline polnud. Asi hakkas peale umbes teise aasta alguses ja nüüd paar aastat nii olnud. Linnas on meil koos korter ostetud ja enam-vähem mõlemad oleme eluplaanid ühiselt teinud ehk mingi hetkeni olin kindel, et temaga olengi elu lõpuni, lapsed tulevad temaga jne. Võib-olla seetõttu ongi raske olukorda objektiivselt näha. Kui kõrvale jätta see esimene hea aasta ja kõik mu plaanid ja ootused, siis ma ei ole tegelikult absoluutselt rahul..
