"Ma nii õudselt vihastasin oma vana ema peale, et mul on enda pärast lausa häbi.

Koristades tema majapidamist, leidsin hunniku rämpsu, mis haises võikalt ja viskasin selle prügikasti ning hoiatasin, et ära seda välja kisu. Ta on seda varemgi korduvalt teinud ja oh mind naiivset, see haisukogum oligi taas välja õngitsetud. Ema ise nii õnnelik, et leidnud purgi Višnevskit sealt ja tema tahab sorteerida. Haisukogum oli vedelenud juba kümme aastat, lisaks oli sinna sisse surnud üks rott.

Mul viskas täiega ära, võtsin räpa ja viisin autosse, et viskan töö juures ehitusprahi konteinerisse. Ema hakkas nutma ja kangutas autot. Ütles, et ma tahan, et ta ära sureks ja kõike muud taolist. Talle ei tohtivat haiget teha.

Andsingi siis selle räpa ta kätte ja ütlesin, et ta on loll kui labidavars. Ma ise ka ei tea, kust see tuli. Ma ei suuda ennast kunagi valitseda, kui mul emaga mingi tüli on, kuigi hiljem mõtlen küll, et oleks võinud ütlemise asemel hoopis minema joosta.

Selline tunne on, nagu võitleks seitsmepäise lohega ja kui ma midagi teen, nullib tema selle ära ja igasuguste tema elu kergendavate muudatuste sisseviimine on õudne pusimine.

Õnneks sain sauna ehitatud ja pesemisvõimaluse talle, plastakende panemine majale võttis kunagi mitu head päeva läbirääkimisi ja lõpuks organiseerisin selle vastu tema tahtmist ära. Raha ma temalt ei küsi ehk selles ka ei saa asi olla.

Kes veel eakate vanematega kimpus ja mismoodi asju lahendate?"