Naine on kuri: mu mees ei taha ühtegi pühadetraditsiooni järgida
Olen 29-aastane pereema. Abiellusime mehega küll alles eelmisel suvel, aga saime juba enne abiellumist kaks last — tüdruk on 3-aastane ja poiss 5-aastane. Lapsed on täpselt sellises vanuses, et tahavad alati igasuguseid uusi asju proovida, oma kätega asju meisterdada ja rõõmsalt erinevaid pühi tähistada. Mees on aga tõeline pidur, tema arvates on pühad tobedad ja me ei peaks neist üldse välja tegema.
Lapsed on alati elevil, kui pühad kätte jõudma hakkavad. Munadepühad on nende suured lemmikud, sest saab ju mune värvida ja tibusid meisterdada ning kodu ilusaks teha. Mina tahaksin ka koos lastega rõõmus olla ja nendega koos meisterdada, aga alati rikub mees tuju ära, kui ta kodus ringi käib ja meie tegemistest väljagi ei tee. Ega ta muidugi ei keela meil nokitseda, aga kuidagi nii kurb on, et ta ise üldse kaasa ei löö. Lapsed tahaksid ka nii väga issiga koos meisterdada.
Kui mehega selle teema jutuks võtan, ütleb ta, et lihavõtted on ju kristlik püha ja kuna meie usklikud ei ole, siis ei pea meie seda tähistama. Aga see on ju tobe — miks ei võiks tähistada ükskõik milliseid pühasid, kui lastele need meeldivad. Milleks keelata lastele rõõmu?
Eelmistel aastatel on natuke parem olnud, sest lapsed olid väiksemad ja ei saanud isa üleolevast suhtumisest veel nii hästi aru. Sel aastal on nad juba aga mitu korda küsinud, miks issile üldse pühad ei meeldi. Ma olen juba mehe peale päris kuri — ta tahaks nagu meelega kõikide pühademeeleolu ära rikkuda.
Kas kellelgi on veel selline mees kodus? Kas sellist meest saab üldse kuidagi muuta? Mind ajab lausa nutma mõte, et kõik meie pühad hakkavadki sellised olema…
